Raivo Raave: Mida teha kultuuriga?
Selle järgi peaks rahvuse ja kultuuri säilitamine olema meie prioriteedid – paraku on täna ohus nii rahvus kui kultuur.
Eesti on taas jõudmas kultuurikriisini: meid ümbritsev muutub kiiremini kui meie ühiskond. Riigil pole jätkusuutliku kultuuripoliitika teostamiseks olnud tahtmist. Vahendeid selleks on aasta aastalt eraldatud aina vähem. Kultuur on enamuses vaid kohalikke omavalitsuste rahastada.
Maailm tunneb Eestit tänu Arvo Pärdile, Neeme Järvile, Eri Klasile, Sven-Erkki Tüürile, Mart Saarmale, Jaan Einastole ja teistele loomeinimestele. Eesti riigi edulugu võlgneb kultuuriinimestele palju.
Eesti riigi mõte on tagada rahva, keele ja kultuuri säilimine. Riigi ülesanne on hoolitseda kodanike kultuuriliste vajaduste eest: sõltumata rahvusest, usutunnistusest ja ajaloolisest taustast. Praeguse valitsuse prioriteet on teadagi - majandus. Inimene aga ei ela mitte üksnes leivast. Rahvatarkus ütleb: narri põldu üks kord, põld narrib sind üheks korda vastu,
Kultuuri tähendus
Kultuur on laia tähendusega mõiste. Õigupoolest on kultuur just see, mis eristab inimest loomast. Kui XVII ja XVIII sajandil räägiti loodusest, siis XIX sajandil muutus tähtsaks kultuur. Avastati, et on palju kultuure. Tänaseks ehk ollakse juba unustanud, et just „kultuur“ kujunes XX sajandi tähtsaimaks sõnaks, mitte „kommunism“ või „fašism“ või „liberalism“.
Liberaalse turumajanduse võit XX sajandi lõpus on kultuuri jätnud suurenisti iseenese hoolde. Vohab kommerts- või massikultuur, mis toob kasumit. Nüüdiskultuur sünnib kommunikatsioonis ja loomemajandust juhib samuti turu nähtamatu käsi.
Raivo Palmaru on rõhutanud, et kommunikatsioon ei ole võimalik ilma kultuurita ja kultuur kui sotsiaalne nähtus ei teki ilma kommunikatsioonita. Kusjuures meedia ei peegelda tegelikkust ega anna informatsiooni, vaid meediale kui süsteemile sobivat konstruktsiooni.
Kultuur on meie ühine konstruktsioon ja isegi nähtamatuna väga mõjus. Kultuur on kui jäämagi, mille artefaktid on nähtavad aga arusaamad, uskumused, tõekspidamised, väärtused moodustavad selle suurema ja veelause osa.
Loomemajanduse arendamine
Ei saa salata, et üleilmne kommertskultuur ju keeb ja pulbitseb ja ometi räägitakse kultuurikriisist. Isegi kultuuri surmast. Või kultuuri muutumisest tsivilisatsiooniks a la Arnold Spengler, kus siis kultuurifaasis domineerib religioon ja kunst ning tsivilisatsioonis raha ja majandus. Paraku tuleb tunnistada, et meie rahvuskultuuri loomemajandusel on aga veel palju arenguruumi.
Ütleme selgelt: nüüdiskultuur vajab toetusvõrku, mitte niivõrd üksikute loomeinimeste või
üldise kultuuritarbimise toetamist. See seab erilise ülesande kultuuriministeeriumile kultuuriloome struktuuride rajamiseks ja elus hoidmiseks.
Kahtlemata on selleks vaja riiklikku toetust, aga seda võib pidada ka loomemajandusse investeerimiseks, sest näiteks eesti oma „Abba“ võiks meile teenida vaat et juba teise riigi eelarve. Kui me ei loo pragu loomemajanduse tugistruktuuri, siis homme võib olla juba hilja - võime kaotada vajaliku ressursi.
Võimekad inimesed lahkuvad – juba täna elab ja töötab Soomes üle 100 000 eestlase ning varsti on Helsingi Tallinna järel suuruselt teine Eesti linn. Otsisin hiljuti Facebookis omi vanu tuttavaid ühes maakonnas: polnud suurt enam kedagi, pea kõigil oli asukoht väljaspool Eestit.
Raivo Palmaru ütleb, et kriisi põhjused on ühiskonna sees. Tegemist on tõrkega ühiste teadmiste loomise ja koos sellega keskkonnaga kohanemise mehhanismis; „Probleemid on seotud: kommunikatsiooni ja kultuuriga, ning on määratletavad kui vabaduse puudus. Kultuur moodustab selle aluse, millel ühiskonna, organisatsiooni, edukas tegevus - sealhulgas ka majandustegevus - üldse võimalik on.
Loomeinimeste revolutsioon
Loomeinimesed moodustavad ühiskonnas sageli nn. kontreliidi ja antieliidi – nad ei ole võimul, sest see ei ole nende ala, aga nad ei kuulu ka massi hulka. Kultuur ja juhtimine on Raivo Palmaru sõnu l oste seotud; liider loob kultuuri ja administreerimine toimub kultuuris sees.
Mõnd aega tagasi sai kuulsaks Rahvaliidu juhi loosung „Igaüks jäägu oma liistude juurde“. Loomuliku eliidi vahetumisega ühiskonnas, kus põhiväärtused paigas, ongi see seaduspärane. Aga kui eliidi loomulikku rotatsiooni ei toimu ja põhiväärtused on kallutatud liberaalse turumajanduse poole, kui riik ei täida oma põhiseaduslikke ülesandeid - siis on aeg kontreliidil ehk loomeinimestel taas üles tõusta.
Kultuuritöötajatel ja loomeinimestel on õigus oma kohale ühiskonnas. Omapoolse osaluseta on see saavutamatu eesmärk. Tegelikult me ei saa muuta ühiskonda, kui me ise ei muutu. Nii et ka ühe näpuga paremerakondade poole näidates näitame kolme näpuga enda poole. On aeg tõusta üles oma vooderdatud kodadest, sest kultuuritempel on räämas.
Ühiskond ootab muutusi, ootab poliitika kultuuri paranemist ja ootab head kultuuripoliitikat. Meil on vaja konservatiivset revolutsiooni – mis on inimkesksete väärtuste taastamine. Ma ütleks isegi: me vajame permanentset konservatiivset revolutsiooni, mis on pidev inimkeskeste väärtuste hoidmine. Entusiasmiga – en theos - ehk siis Jumalas tegutsemine. Kas see ei võiks olla meie loomulik seisund?
Ühiskonna hinge toidab vaid kultuur ja armastus. Kultuur ja armastus tagavad rahvuse püsimise. Tegelikult sõltub see, milline on meie areng kõigis süsteemides eelkõige ja just kultuurist.
Loomeinimesed algatasid kord Eesti taasiseseisvumise tee. Jälle on aeg, seista põhiväärtuste eest, inim- ja kultuurikeskse Eesti eest. Sestap toetame ka Kultuurikoja loomise ideed.
Autor kandideerib riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas.
