Raivo Raave: Kellel on Eestimaal hea elada?
Pealkiri oli tõepoolest provotseeriv ja vägisi tahaks öelda, et kuidas siis ikka nii, seltsimehed...
Aga ega pättuses ja varastamises pole meie peaprobleem. Muidugi on õige, et võim korrumpeerub – aga see korruptsioon on pigem tulemus, vargus ja pättus pigem tagajärg kui põhjus. Ma ei hakka nüüd siin ajama sellist jama, et iga rahvas väärib oma valitsejaid ja nii edasi. Pigem tooksin lohutuseks ühe loo Itaalia filosoofilt Julius Evolalt, kes kirjeldab kuis viimastel aegadel võim alla käib.
Asi on nimelt sedaviisi, et alguses on võim preesterkuningate käes, aga siis lähevad võitlete ja vaimulike teed lahku. Vaimulikud jäävad küll esimeseks seisuseks, aga üksi võimu teostada ei suuda. Aristokraatia ei usalda neid enam ja võtab ise võimu. Aga no pole seda kõrgemat juhtimist. Võim lähebki siis kolmanda seisuse ehk kodanluse kätte, kes pole aga kaugeltki kutsutud kogu võimu teostama. Siis võtab selle proletariaat, kes on kõrgemast kutsumusest veel kaugemal ja nii lähebki võin lõpuaegadel pättide ja varaste ehk siis paariate kätte.
Kuidas asjad tegelikult on?
Kõige kurvem on see, et paljudel inimestel pole Eestimaal enam kohta, nagu ka Katrinil endal. Eesti peaprobleem on tegelikult kohutav ja lõpuni raskesti mõistetav: Eesti riigil pole enam paljusid inimesi vaja. See õhus olev sinu võimalik mittenõutavus on alateadliku hirmu ja rahulolematuse allikas. Suur osa inimesi peab leppima võimaliku pakutava ja nõutava töö ning teenistusega selmet, et ennast, oma tõelist kutsumust, talenti, unistusi ja lootusi teostada.
Elu pole enam elamisrõõm, vaid võitlus ellujäämise eest. Ei ole Eesti pättide paradiis ühti – ei ole see ka Rio de Janero nagu vanas laulusalmis -aga suhteliselt hästi on neil, kes oskavad ja armastavad raha teha ning tunnevad sellest naudingut. Nüüdismaailm on nende maailm: ole sa siis Eestis või inglismannide juures. Aga paljud ei oska ja ei saa/taha ka. Mõned teevad hambad ristis, vastumeelselt jaohates, sest peab.
Igatahes läheb iga päev tööle tuhandeid inimesi vastumeelselt tegema seda, milleks pole kutsumust ja sageli poolpädevate „nahkade“, kes on sattunud omanikeks/ülemusteks, juhtimise alla. Ime siis, et nad netis kogu selle kamba, korruptantide ja kelle peale iganes, viha välja valavad. „Selle lolli kuu peale seal idiootlikus taevas,“ nagu ütles üks noorsand.
See on tragöödia, mis mujal võib olla välja ei paistagi. Inimene on pealtnäha OK, tip-top riides, korralik auto, korralik kodu, ostab seda ja teist, käib vahest isegi väljamaal ja puha. Mida sa hing veel ihaldad. Aga inimese hinges on tühjus. Sest ta pole omal kohal. Sest tal ei olegi Eestis enam oma kohta.
Kes kuhu?
Mõned leiavad end Soomes, mõni Inglismaal, mõni hoopis Indias või Sri Lankal. Mõni aga ei leia end kusagil. Jah, Soomes kalevipojaks või lindatütreks käies võib saada ju riigikogulase palga: on neid, kes on sellega väga rahul ja on neid, kes nutavad öösel patja või uputavad mure viinaklaasi.
Paljudel pole aga kuskile minna. Me kõik teame, kui napid on meie sotsiaalsed garantiid ja kui väikesed enamuse pensionid. Sellega saab vaid lähimasse soodukasse ja kuu lõpuks on ikka tühjad pihud, nagu Gunnar Graps laulis.
Selle kõige peale meenub hüljatud kaltsakas poiss Tarkovski filmist „Andrei Rubljov“, kes saab elu tagasi siis, kui ta muutub vajalikuks: valab kirikukella, saab usu, lootuse ja armastuse ning loob koos Loojaga. Vaadake üle. Võimas stseen.
Tähtsaim küsimus – mida teha?
Mu meelest on eesti rahvast tõesti petetud. Sellise valimisseadusega ei saa me saadikuid, kes peaksid rahva ees vastutama ja see on väär. Kui saadik ei sobi, kustub piirkond ta tagasi. Sealsamas Inglismaalgi on sedaviisi. Kui varas ja pätt ka võimu juurde saab, siis sinna ta ei jää. Ja proovigu võimul olles pättust teha – ei aita siis isegi tuha pähe raputamine ja „poliitilise vastutuse võtmine“ – sind lihtsalt kutsutakse tagasi. Seega esimene ja olulisim asi on valimisseaduse muutmine.
Teine asi on see, et kohtud on kõrgel ja kallid ning kohtuvõim pole tavainimesele kättesadav. Kohtukorraldust ja riigilõive tuleks muuta. See on tähtsam, kui algul tundub, sest suur osa meist pole kunagi kohtus käinud. Aga näiteks Andres ja Pearu käisid seal nagu saunas. Loomulikult ei pea kohut käima, aga see peab inimesele võimalik olema. Täna ju ei ole. Tegelikult.
Kolmas jama on see, et meil on tegelikult ajakirjandusmonopol: vaid kaks suurt konkureerivat väljaandjat. Seda tuleb nüüd küll õige tasa rääkida, aga see ei anna head vilja, sest meedia loob tegelikkust enam kui arvame. Aga noh ärme seda oksa enneaegu sae – alastada tuleb õigest otsast.
Need kolm asja tahavad ära tegemist, muidu jäämegi pahandama tagajärgede üle: kuulutame Eesti pättide ja varaste riigiks ja loeme neid üles ja üle kitkume juuksekarvu, aga asjade põhjusteni ei jõua.
