Raivo Raave: Kas olla või mitte olla?
Kiri ütleb, et tehke sugu ja teid saagu palju. Laps on taevane märk sellest, et elu läheb edasi. Traditsioonilises kultuuris peeti lapsi õnnistuseks ja lapsed sündisid.
Sündide arv on meil viimasel ajal olnud suht sama ― sündimuskordaja, mis näitab keskmist sündide arvu viljakas eas naise kohta, on ca 1,6. See näitab, et praegune iive ei taga Eesti rahvastiku püsimist.
Rahvastiku taastootmiseks peaks sündimuskordaja olema vähemalt 2,1 ehk siis keskmiselt üle 2 lapse naise kohta. Selleks peaks sündide arv tõusma. Paradoks on aga selles, et neid naisi, kes saavad sünnitusealiseks, on juba palju vähem, et seda kordajat saavutada. Naised, kes hakkavad 20-25 aasta pärast sünnitama on juba sündinud ja neid on palju vähem kui vaja oleks.
Alates lauluisa Kreutzwaldist on pakutud ka eesti rahva kestmise aega ja ikka on see jäänud kusagile 200 aasta kanti – mis hakkab tõesti varsti otsa saama. Kas on veel rohtu mis avitab või on eesti rahva väljasuremine paratamatu?
Kas sündimus ikka sõltub rahast?
Kõigepealt tahaks veelkord küsida: võib-olla ei sõltugi sündide arv niivõrd majanduslikust seisust, kui inimeste sisemisest tahtest – soo kutsest. Kahe või sageli ühe inimese valikust ja otsusest? Rahvatarkus ütleb küll, et lapse tegemiseks on vaja kolme. Ilmselt peti siin silmas, et lapse hing pidi olema valmis tulema sellesse peresse. Materiaalne tegur on oluline, aga mitte esmatähtis. Me kõik teame kui väike sündimus on heaolumaades, kus suguvõsa sisemine energia on hääbunud.
Ka minevikust on teada, et vaestel inimestel oli rohkem lapsi. Sõna „proletaarlane“ – ladinakeelne „proles“ – päritolu seotud mõistega järeltulija. Proletaarlased olid inimesed, kellel peale laste midagi ei olnud, kes kindlustasid oma vanaduspõlve järeltulijate abil. Nii, et mine tea, järsku on ka pensionifondide kukkumisel oma positiivne mõju iibele.
Armastus antakse meile kui suguvõsa kutse – energia, et me jätkaksime sugu. Suguvõsa elab enne ja pärast meid. Suguvõsa elab ka meis, sest ta annab meile elu. Kogu meie välimus räägib meile meie suguvõsa lugu.
Kui sa saad lapsele kaasa anda vaid ühe kingi, mis see oleks? Varandus? Väärikus? Entusiasm? Üle kõige on ikkagi armastus.
Suguvõsa kutse nõrgenemine
Eestlastel on suguvõsaga segased lood. Suurpered ei ole meil kehtiv traditsioon. Ja eks vanastigi läksid vanemad vanaks jäädes elamust ära sauna. See on ka piibellik, et mees hoiab abielludes oma naise poole ja jätab vanemad sellest elust kõrvale. Meil küll saadakse sageli koos naisega ka ämm kaasavaraks. Paraku tuleb tõdeda, et vanematega kooselu võib tõepoolest abielu ära rikkuda.
Sümptomaatiline on tõdemus, et eestlane kutsub külla parema meelega sõpru kui sugulasi. Suguvõsasid küll uuritakse, aga see pole kaugeltki nii populaarne kui kaunid kodud ja söögitegemine.
Ei ole ka keegi meie riigimeestest asunud suguvõsa uurimise protežeeks ega korraldata vastavaid konkursse, kuigi suguvõsa ja vanemate austamine on taas piibellik tegevus, mil isegi tõotus, et vanematele kuulekate käsi käib hästi ja seda isegi siis, kui vanemad eksivad, sest nad on kõrgema korra järgi.
Lapsekesksesse ühiskonda
Sündimatus on nüüdisaegne probleem. Iseasi on, et lapsi on vaja ka kasvatada, toita, riietada, harida jne. Küsimus on ka, kas võime öelda, et õnnistatud on lapsed, sest nad pärivad meie võlad?
Küllap on siin tõepoolest riigi abi vaja. Ega inimesed pole siis riigi, vaid riik ikka rahva jaoks. Me võiks ülistada voorustel rajanevat eetikat, aga see ei toimetaks midagi, kui meil pole keskkonda, kus neid voorusi arendada.
Kõik me pärineme lapsepõlvest ja sestap oskame tegelikult kõik ka lapsi kasvatada, sest me ju teame kuidas oli laps olla: mis mõjus, mis aitas ja mis oli kasuks ja mis kahjuks. Minul on seitse last ja ma pean ütleme, et rohkem on nad kasvatanud mind kui mina neid. On seinalegi selge, et isal on kergem omada lapsi, kui lastel tõelist isa.
Kui tahame lapses midagi muuta, siis on meil ehk vaja kõigepealt vaadata endasse, kas see pole ehk midagi sellist, mida saaksime pigem endas muuta?
Nõuka ajal oli palju puudusi, kuid oli ka midagi head: lapsed olid privilegeeritud seisus. Me võisime isegi rääkida õnnelikust nõukogude lapsepõlvest kesk kehva nõukogude elu. Me teame, et laps vajab palju asju, aga vahest unustame, et ta vajab ka pisut armastusega hooletusse jätmist...
Meil oleks vaja taas lapsed eelisseisundisse tõsta, sest lasteta pole meil tulevikku. Kolm last peaks olema kui koolipoisi rahuldav, sest vast kolme ja enama lapse puhul saavutame rahvastiku kasvu.
Laste privilegeeritus, korralik emapalk ja isapuhkus aitaks tasakaalustada ka üha vananevat ühiskonda. Pehmete väärtuste poole püüdlemine oleks püüd inimkeskesse ühiskonda: tagasitulek igaveste väärtuste juurde.
Autor kandideerib riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas.
