Raivo Juurak: Riigipööret on põnev mängida
Eesti kunstiakadeemias peetud avalikul loengul rääkis Lutschinger, et ta pole marksist, kuid klassisõjamängud on harivad – jälgitakse, kellele kuulub võim ja üleolek, kuidas üleolek saavutatakse. Näiteks minevikust pärit utoopiate läbimängimine on väga kainestav. Mäng aitab distantseeruda kinnisideedest, mõttekrampidest, hirmudest. Mäng on kriitika üks vorme, mis paneb mõtlema uutele lahendustele ja tõlgendustele. On kultuure, kus isegi väga tähtsaid otsuseid tehakse mängude abil, näiteks juhte valitakse täringuid heites (kui kõik kandidaadid on enam-vähem võrdsed).
Miks just sõjamängud, küsisid rahumeelsed üliõpilased. Esiteks sellepärast, et nende järele on suur nõudlus. Kuid enamik sõjamänge on mõttetu sisuga, Lutschinger propageerib harivaid mänge. Poliitika on sõja jätk uute vahenditega ja mäng on poliitika jätk.
Kuidas teha riigipööret?
Lutschinger austerlasena alustas (klassisõja)mängude tutvustust lauamängust Viini 1934. aasta juuliputši teemal. 154 sõduriteks ja politseinikeks maskeeritud Austria SS-last ründasid siis liidukantsleri bürood, mille käigus liidukantsler Dollfuss sai surmavalt haavata. Kui teine putšistide rühm hõivas ringhäälingustuudiod, algas natsionaalsotsialistide ülestõus kogu Austrias, mille aga politsei ja Liiduvägi mõne päeva pärast maha surusid. Lauamängus on tollastel sotsiaaldemokraatidel punased mängukaardid ja fašistidel mustad, igale kaardile on märgitud tema löögijõud (kellest ta on üle).
Seda mängu mängides saab väga hästi selgeks riigipöörde läbiviimise lihtsus, millele osutas juba Curzio Malaparte oma raamatus „Coup d’etat – revolutsiooni tehnika” (1933). Kuulu järgi olevat liidukantsler Dolfussil olnud Malaparte raamat riigipöördetehnikast öökapil, kuid lahti lõikamata ja lugemata, mistõttu ta ei osanud võtta riigipöörde võimalikkust Austrias piisava tõsidusega. See maksis talle elu...
Stefan Lutschinger tutvustas ka Talvepalee vallutamise mängu, mida on tema ettevõtmisel mängitud korduvalt Peterburis Talvepalees vene mängijatega. Eakamatele venelastele on riigipöörde tehnika tuttav juba kooliõpikutest, sest N Liidus ei tehtud kunagi saladust sellest, kuidas bolševikud võimule tulid. Kõigis ajalooõpikutes kirjutati, kuidas kõigepealt vallutati kiiresti telegraaf, raudtee- ja energiajaamad, kuid jäeti märkimata, et tegemist oli putšiga. Venelasi on mängides siiski imestama pannud, kui lihtne see kõik oli ja et rahvamassid üldse ei osalenud.
Internetis on riigipöörete läbiviimise kohta päris palju mänge, nii Mao Zedongi, Fidel Castro kui ka teiste diktaatoritest juhtide kohta.
Tänapäeva ärge mängige!
Stefan Lutschinger märkis, et hariv oleks mängida ka riigipöörete võimalusi tänapäeval, kuid seda tihti kardetakse. Kui 2003. aastal tuli välja mäng „Sõda terrorismiga”, suhtus meedia sellesse väga negatiivselt. Vastuseisu on leidnud streikide läbimängimise mängud ning kriitika alla sattunud pangamängud, kus mängijad võivad suurema varanduse kokku ajamise nimel üksteist pankrotti ajada ja muid valgustkartvaid tegusid teha. Hästi ei vaadata ka külma sõja mängudele, mis on Lutschingeri arvates aga tihti õigustatud. Näiteks ühes populaarses külma sõja mängus okupeerib Nõukogude Liit Põhja-Jäämere kaudu Islandi ja USA pakub talle Islandi vabastamise eest Alaskat. Huvitav olukord, kuid Nõukogude Liidul nappis selleks jõudu, ta tuli isegi Ungari ja Tšehhoslovakkia ohjeldamisega vaevu toime.
Kõige paremini võetakse vastu siiski kuni Napoleoni ajani peetud sõdade teemalised mängud, kus osalevad jala-, ratsa- ja kahurvägi. Need sündmused on ohutus kauguses. Samas on siiski ka mitmeid tänapäeva ulatuvaid harivaid mänge, mida mängitakse päris palju.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
