Raivo Juurak: Isegi tolmuimejad pannakse tantsima
TTÜ robotiklubis vaatab riiulitelt vastu terve hulk roboteid. Osa neist on juhtmete sasipuntrad, teised nagu hea disainiga autod, kolmandad sarnanevad soomusautode või tankidega, neljandad raskepäraste ufodega.
Roboteid ehitavate keskkooliõpilaste juhendajad Mikk Leini ja Erki Leitaru selgitavad, et robotile välimuse eest lisapunkte ei anta ja neid disainitakse ainult sellepärast, et juhtmed võistluste ajal millegi taha kinni ei jääks.
Roboteid on mitut liiki
Erki osutab laual asetsevatele tünnikujulistele robotitele, mis olevat jalgpallurid. Nad näevad palli, lähevad selle juurde ja löövad väravasse. Üheksa lööki kümnest tabab, kui mõni teine robot ees ei juhtu olema. Robotiklubi kavatseb valmistada neid koostöös IT kolledžiga. See läheb kalliks, sest valmis tuleb teha terve võistkond.
Ka sumorobotid on ümmargused, kuid madalad ja lamedad nagu ufod. Vastane ei tohi pääseda kergesti neile põhja alla ja lükata nad sumomaadluse ringist välja. Robotite sumovõistlusi peetakse kogu maailmas.
Sumorobotite eriliik on tolmuimejad – sumomaadlejateks ümber ehitatud robottolmuimejad. TTÜ robotiklubile on ostetud paras hulk tolmuimejaid ja tehtud neid siis hulganisti paremaks – et nad ära ei eksiks ning kuhugi kinni ei jääks. Erki arvab, et sumotolmuimejate järgi on võimalik tavalisi robottolmuimejaid täiustada.
Suhteliselt lihtne on ehitada joonejärgijaid ehk andurite abil mööda valget joont liikuvaid roboteid. Kurvides liiguvad nad aeglaselt, et mitte rajalt välja sõita, sirged lõigud sõidavad aga viuhti läbi. Kurvide ja sirgete vahel aitab vahet teha arvutiprogramm. Mida parem programmeerija, seda kiirem joonejärgija.
Pommirobotid? Erki ütleb, et need pole robotid, sest ei suuda iseseisvalt tegutseda – neid juhitakse raadio teel. Robotivõistlustel on kaugjuhtimine keelatud.
ATV baasil ehitatud suured robotid kaaluvad paar-kolmsada kilo. Neid ehitavad ülikoolid ning nendelegi robotitele korraldatakse kohalikke ja rahvusvahelisi võistlusi. Robotid peavad suutma looduses kindlaid vahemaid läbida, otsitavat üles leida, valvet pidada, tänavat pühkida jne. Osaliselt tänu sellistele robotitele on tänapäeval olemas traktorid ja kombainid, mis töötavad ilma juhita. Suurte robotite ehitamine on kulukas ja töömahukas. TTÜ-s ehitab ühte sellist üle 20 üliõpilase. „Väga palju aega võtab ohutuse tagamine. Kui pisike robot vastu jalga sõidab, ei juhtu midagi, aga 300-kilose monstrumi alla jääda ei taha keegi. Robot peab ise seisma jääma, kui inimene ees juhtub olema,” selgitab Mikk Leini.
Kuidas nad siia sattusid?
Kätlin Lahtvee Rakvere gümnaasiumi 11. klassist ütleb, et robotikursust soovitas talle füüsikaõpetaja. Kätlin on teinud kodus ise väikse põrnika, kes oskab takistustest mööda lipsata. Idee sai internetileheküljelt füüsika.ee, detailid tellis poest. Kätlini seitsmeaastane õde armastab vanema õe tehtud putukale järele joosta ja talle takistusi ette panna. Ka tema kassile meeldib põrnikat taga ajada. Too liigub nii kiiresti, et Kätlin peab ise ka jooksma, kui tahab põrnikat kätte saada. „Mootor sai pisut liiga kiire pandud, 12 000 pöörde ringis minutis,” arvab ta. Robotiklubis loodab ta õppida robotite programmeerimist, sest seda ta veel ei oska.
Sandhra-Mirella Valdma Tallinna reaalkooli 12. klassist tuli robotit ehitama pärast seda, kui nägi koolis robotiklubi kuulutust. Tahtis proovida midagi sellist, mida pole varem teinud. Oleks juba põhikoolis poiste tööõpetuse tundi läinud, aga siis ei olnud see veel võimalik. Sandhra kavatseb ülikooli füüsikat õppima minna ja peab roboti ehitamist selle heaks ettevalmistuseks, mitte halvemaks kui olümpiaadidel osalemine. Viimastel on ta samuti käinud.
Esimese roboti ehitavad Sandhra-Mirella ja Kätlin kahepeale. Eskiisjoonisel näeb nende kätetöö pisut soomusauto moodi välja, kuid tüdrukud katavad ta valge karvaga ja panevad nimeks Snowy. See kummaline loomake hakkab mööda valget joont jooksma
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
