Raivo J. Raave: Vaid polis päästab meid hukatusest
Teine põhjus linnade iseseisvuse lisamiseks on, et riigid on nii või teisti enam võtmas dj rolle, nii et tegelik otsustamine ja tegemine jääb ikka regiooni osaks.
Ajaloolised linnriigid ja nende liidud olid võib-olla kõige efektiivsemad keskkonnad inimeste arenguks. Miks? Sest polise ehk linna kodanikke iseloomustas see, et kõik olid aktiivsed.
Et halvata ühe linna elu, pole vaja vaenlase sissetungi. Piisab näiteks elektri ja vee väljalülitamisest. Ja ülejäänud sünnib iseenesest. Ülejäänu teevad inimesed, kui nad ei tunne end aktiivsete polise kodanikena.
Kurvaks näiteks on siin mõneks tunniks elektrita jäänud New York või 2005 vee alla jäänud New Orleans. Meiegi pronksiöö näitas, milline marodöörlus võib ühes linnas üsna kergesti puhkeda.
Sotsiaalse kollapsi puhul on lootus gruppidena püsima jääda illusoorne. Sootsium peab olema piisavalt suur, et tulla toime stiihiliste rünnakute ja marodööritsevate bandedega. Klassikaline megapolis on selleks jälle liiga suur.
Just omaaegse Firenze või Veneetsia või ka Tallinna mõõtu polised on selleks paraja suurusega. Mäletate kuidas Tallinn saab „Verekivis” jagu ülbest parun Üxküllist, kes tapab linna põgenenud sulase?
Ajalooliselt on polis olnud sotsiaalse olemise viis, mis on kõige enam stimuleerinud inimese potentsiaali. Ateena, Sparta, Rooma, Firenze, Veneetsia... aga ka Pariis. Poliste aeg oli loovuse kõrgaeg. Nendes tänapäeva mõistes väikestes linnades pandi alus õhtumaa kultuurile.
Muidugi ei saa me nende juurde tagasi minna. Uus polis eeldab postmodernset võrgustikustruktuuri.
Polise mõteviis vabastab ühiskondlikust võõrandumisest. Muudab mõttetuks poliitilise poti ja paja.
Polis — see on enam kui linn, see on „elav ruum”. Ja vabastades inimese ühiskondlikust võõrandumisest, aitab see kaasa igaühe potentsiaali maksimaalsele rakendamisele.
Polise kõige iseloomulikum joon nimelt on, et selle elanikud pole passiivsed suurlinlased, vaid on aktiivsed linnakodanikud. Jah, just sellised nagu Koidu tänava seltsimajas või Ilja grupil Lasnamäel.
Poliseid väga võib olla mitmesuguseid. Näiteks vana Sparta koosnes ju mitmetest asumitest. Huvitav, et postkapitalismi apologeedid on uusi ökokogukondi jms luua püüdes unustanud, et inimesed on juba leidnud optimaalse sootsiumi vormi mistahes kriisaegadeks - see on antiikse või keskaegse polise tüüp.
Polis on niivõrd proaktiivne kooslus, et võimalikes linnadevahelistes kokkupõrgetes ei saa kunagi võita negatiivne Mordor, vaid alati positiivne Polis, olgu või poliste liiduna nagu omal ajal olid Lombardia või Ahhaia liit. Omavalitsus ei ole suveräänsus. Ärgem unustagem, et enamik poliseid ei olnud suveräänsed riigid, vaid kuulusid suurematesse kooslustesse, liitudesse, rahvusriikidesse.
Me ei tea, kas mingi suur kriis tabab meid meie eluajal või mitte, kuid ellu saame jääda vaid iseorganiseeruvate polistena või ei kuidagi. Sestap on tark hakata kultiveerima polise proaktiivset mõtelaadi juba pragu.
Kohalikud omavalitsused võiksid sellist aktiivsust toetada eriprogrammidega, sest polisliku mõtteviisi kasvatamine võtab aega. Aga kui meil seda pole, siis ei päästa meid ka ei mingi välisabi, NATO, euro või Obama. Polise saladus on selles, et erinevad ühiskonnagrupid on võimelised ühinema meeskonnaks. Ja kui ka mingit katastroofi ei tule, oleme magalate asemel ometi saanud loova linna.
Polise idee ei ole pelgalt poliitiline või majanduslik, ökoloogiline või etnoloogiline. See on sügavalt filosoofiline: „Minu linn on minu kodu”.
