Raivo J. Raave: Signatura rerum ehk sümbolite saatus
Uussümbolism
Täna ei valitse enam asjad ja neist lähtuvad suhted, vaid sümbolid ja märkide ning brändidega seotud suhted. Armani, Gucci ja Kenzo ruulivad. Otsitakse uut brändi, mis teeks ilma. Asi ise pole eriti tähtis. Märk müüb.
On alanud üleminek asjade süsteemilt sümbolite süsteemile. Uusaegne üleminek keskaegsetelt elavatelt sümbolitelt, mis väljendus rituaalides ja heraldikas– oli sisuliselt kolmanda seisuse revolutsioon.
Vanas maailmas oli sümbol reaalsus. Sümbol kandis asja olemust kui selle hing. Asja asisus oli mitteasine ehk sümboolne. Realia oli taevas ja maa peal nomina. Valgustusajastul sai põhiliseks asi ja see oli omal ajal sama avangardistlik kui nüüdismaailma uusmärgistumine.
Ristilipp ja ussivapp
Kui meie armsad netikommentaatorid arvavad, et Eestile Põhjamaa staatuse andmiseks ei piisa üksnes lipu ja nime vahetusest, vaid on Eesti metsadesse vaja lahti lasta ka jääkarud, siis…eilses maailmas oli neil küll õigus, aga mitte tänases.
Oli aeg, kus märk asendas asja ja viitas sellele — kuid täna väljendab ta iseennast. Ja kui see kord juba nii on, siis võib märk end väljendada läbi erinevate asjade omamata täpset ekvivalenti ja hüpnotiseerides lihtsalt oma olemasoluga. Oluliseks saab sümbol ise — see, et ta on kusagil läheduses, seljas, jalas,, kotis, kodus, meedias, virtuaalis, kõrgel, kaugel, kuulus, ülikuulus, kultuslik…
Eesti Nokia-otsingud on väärdunud Eesti brändi otsinguiks ja on juba jõudnud uue ussivapi hääletuseni. On liikvel ka uue Eesti hümni variant, kus rahvusvaheline eestlane Samuel Bengtsson laulab:
Me hoiame nõnda ühte
nagu talvituv madudepundar
me ühtime ühises ühtes
et teineteist lähemalt tunda
on soojem nii üheskoos
ja talv möödub märkamatult
on määranud sul õnneloos
kes ühes meiega satud
puntrasse talvituma
nii kevadeni me välja
kui päikene soojemalt kumab
ja keegi ehk jälle teeb välja
me hoiame nõnda ühte
kui talvituv madudepundar
me hoiame nõnda ühte
nii Narvas Maardus kui Kundas
ja saame sest talvest üle
lähme kevadel oma teed
see lootus meid ühendab ülev
kes oled või mida sa teed
Mistahes märk on parem kui märgitus/
Conventional wisdom usaldab märki. See on kreedo ja kahelda selles tähendab minna vastuvoolu.
Väikses Rakvere linnas, kus on ju pea kõik kohalikud põhikonfessioonid nii arhitektuurselt kui organisatoorselt esindatud, tulevad inimesed ometi mingisse tavagaleriisse, kus möirgab magusvingelt “Sõnajalgade” jõulumuusika — saali, kus on sisse toodud ninnu-nännu jõulumüük, kus on väljas ülisuurele neoonvalgustusega ristile päkapikk krutsifikseeritud ja kus sees siis suurele kuldjuukselisele ja neoonhaloga pseudo-Issverile võib soove tema plastmassist jalge ette tuua.
Kunstnik Inessa Josing küsib: “Miks inimesed sinna tulevad ja vaatavad tõsimeelselt sellele Pseudo-Issverile silma ja ütlevad täie mõistusega mõtetes, et nad sooviksid endale kas soodsamat pangalaenu, uut korterit, paksemaid juukseid või õhemat reieümbermõõtu. Üks kirjutab, et issver tee nii, et ta ei rasestuks ja umbes järgmine anub murtud häälega, et issver tee nii, et ta lõpuks ometi siiski lapseootele jääks.”
Inimesed tulevad uute sümbolite juurde, sest vanad on nende jaoks minetanud tähenduse. Kui vana maailm oli otsekui ülalt avatud muna, kuhu ülevalt ilmutuslikku tarkust siis, nüüdismaailm on taas avatud, aga seekord ilmselt altpoolt…
Ometi tundub, et isegi pseudosümbol on parem kui sümboli puudumine. Pseudosümbol ei vii meid olemusliku piirini, vaid ainult asjade maailma olemusliku piirini. Ja see on maailma desakraliseerimise loogika. Kas uus — olemuslikult tühi ja groteskne — märkide süsteem võib viia ka uue korrastatud hierarhilise ansamblini — selles on küsimus. Ja mis siis, kui viib? Kultustekstidest, -filmidest ja -muusikast meil juba räägitakse.
Kas meil on ehk tõepoolest reaalne vajadus uue Päkapikukiriku vastu, kus patumõistet pole, kus piisab üksteise vastu kena olla vaid kord aastas ja sedagi jõuluajal, kus kommi saavad kõik, kes viitsivad oma sussi targu aknale poetada, kus jõuluhüsteeria ja “kohustuslik häppiness” on pärismotoks?
Ja miks meil seda vaja on?
