Raivo J. Raave: Raha on uus Jumal
Kas Nietzsche „Jumal on surnud“ ei tähendagi eelkõige seda, et meil on nüüd uus jumal, raha? Kui Jumal on armastus, siis raha on katalüsaator, mis võib äratada inimeses nii armastuse, ahnuse, kire, kättemaksu, kadeduse, viha kui võimu — sõltuvalt materjalist.
Kuna raha muudab inimest, siis kas me saame seda ikkagi neutraalseks pidada, nagu palju eduõpetajad teevad? Vaadake inimest, kes on saanud äkki rikkaks. Uhkus on temast teinud hoopis teise inimese. Ta ei ütle teile võib-olla enam teregi.
Jumala ja raha sarnansus
Saksa sotsioloog ja filosoof George Simmel juhib tähelepanu, kui hämmastav on raha sarnasus Jumalaga. Näiteks erineb raha olemus kõigi teiste asjade olemusest — raha olemus on kõigi teiste asjade väärtuse mõõtmine. Raha on miski, mis loob võimaluse suhestada kõiki teisi asju omavahel.
Raha on puhas väärtuse mõõt, milles saab väljendada kõiki teisi väärtusi. Raha võimaldab asju ajast ja kohast „välja tõsta“. Rahal ja Jumalal on oma preestrid ja omad pühakojad, omad teooriad, variserid ja kirjatundjad. Raha ja Jumalat saab vahetada. Isegi raha mõiste pärineb templist. Ka sacramentum tähendas teatud templiraha.
Tänane maailmaraha kannab Jumala sümbolit. „In God we trust“. Mis te veel tahate? Jumala aseaine, eks ole? Raha ja Jumala seostest on kirjutanud mõni aeg tagasi ka professor Riho Saard. Ta tõmbab paralleele institutsioonide, arhitektuuri, potentsiaali, mandaadi, keele, võlgade, liikumise ja toimimise, vaenlase jms analoogiate alusel.
Raja ja Jumala riik
Jeesus võrdles Jumala riiki rahaga. Huvitav, et Jeesus räägib rahast isegi enam kui patust. Jeesus mõistis kindlasti raha ja Jumala vahelist sarnasust, kui ta manitses oma jüngrid mitte koguma maist vara, ,,sest kus su aare on, seal on ka su süda” (Mt 6,21).
Jumalariigi väärtust väljendatakse rahanduse terminite kaudu, aga kui vastandit neile. Selles terminoloogias tuli Jeesus meid ju võlavangist lahti ostma. Niikaua kui püsib armuaeg, on see lunahind kehtiv. Eelarm toimis isegi Vana Testamendi ajal: kõik võlad kustutati igal seitsmendal aastal.
Jumala Sõna ütleb, et inimene peab palehigis leiba teenima. Raha pakub siin välja oma tee. Rahalaenamises esineb selgesti võimalus teenida raha ilma palehigita.
Mõni võiks öelda, et see esineb ka börsitehingutes. Aga olles pisut asjaga kokku puutunud võin öelda, et börsil kauplemine on väga tõsine ja väga raske töö. Kui rahakultuuri kohta öeldakse, et see on ratsionaalne, siis finantsturgude kohta võiks küll öelda, et nad toimivad pigem maagiliselt kui ratsionaalselt. Ja börsil kauplemiseks on ka oma talenti vaja.
Niipalju kui mina olen kohanud prosperity ehk edukuse õpetust, on see ikka asjad tasakaalust välja viinud. Imestamisväärselt on just Jumala armuõpetuses käivad inimesed on raha suhtes edukamad olnud. Huvitav on ka, et ettevõtluses on edukamad olnud näiteks moraalselt stabiilsemad baptistid kui eduteoloogiat jutlustavad karismaatikud.
See neetud intress
Nüüdismaailmas on kõikvõimsa raha pealetungi ees püsima jäänud vaid üksikud vastupanuvaldkonnad. Võiks öelda, et kirik on osati nende hulgas ja osati ka mitte.
Pankureil pole vanadelt kirikuisadelt midagi head oodata. Basilius Suur nimetab intressivõtmist „hirmsaks koletiseks“. Lactianus nimetab protsendivõtmist röövimiseks. Ambrosius mõrvataoliseks. Paavst Aleksander II kuulutas, et liigkasuvõtmise patt pole andeksantav. Protsendivõtmist peeti ajaga hangeldamiseks, mis ei olevat inimese õigus.
Veel Luther ja Melanchton olid protsendivõtmise vastu. Kuid protsente võtsid juudid ja varandused kogunesid nende kätte. Calvinist alates tehakse vahet seaduslike ja ülekohtuste protsentide vahel. Henry VIII lubab kindlaksmääratud protsente. Kogu asja päästab Frances Bacon, viies intressivõtmise looduslikule alusele ja kuulutades selle loodusseaduseks.
Tegelikult aitab raha religiooni võidule ka heliotsentriline maailmasüsteem, sest oli ju kuld Päikese sümboliks. Või olekski seda õigem nimetada kullakeskseks maailmasüsteemiks? Suletud ring, mille keskmeks on kuld…
Rahareligioonist vabaks
Vähemalt enamikes kirikutes pole rahareligiooni mõju siiski valdav, on veel armu ja halastust. Rahareligiooni mõju on väike ka mitmetes kommuunides, vaimsetes keskustes ja ka sellistes kodanikeühendustes nagu näiteks Uue Maailma Selts. See on üks põhjus, miks inimesed end seal end hästi tunnevad. Ei ole seda rahavaimuga seotust.
Ilmselt on traditsiooniliste vaimsete õpetuste lõhenemine, sektide tekkimine jms. vähemalt osaliselt tingitud rahakultuuri mõjust. Traditsioonid on vastanud sellele kasvava jagunemise ja sidususe kaotusega. Seda nimetavad sotsiaalteadlased kultuurilise kriisi seadustamiseks — meie tehnoloogiline võimekus on nii suur, et suudame luua kõike, välja arvatud tähenduslikkust.
Üha enam tähtsustub, et tõelist tähendust kätkevad endas vaid traditsioonilised väärtused, mis aga on paraku ikkagi räsitud rahakultuuri mõjust. Tulemuseks on tänane väärtuste kriis.
John Wesley on inimese paremate püüete puhul näinud just seda ohtu, et need toovad kaasa ka materiaalse heaolu ja siis vaimu vaikse hääbumise.
Rahareligioon on meid viinud olukorda, kus rikkaks võivad saada ja jääda vaid vähesed. Seega on vaimul taas tegutsemisruumi. Palju viljakam oleks hakata taas mõtlema, et aeg on põld, aga mitte raha. Palju vabam oleks mõelda, et meil pole mitte kapital, vaid et meil on energia. Minna majanduse keelelt üle energeetika keelele.
Paradoksaalne on see, et vaesus on vaimne olukord, mis on seotud rahareligiooniga — rahareligioonist välja astudes saame ka vaesuse vangist välja. Apostel Paulus ütleb, et tema oskab elada nii rikkuses kui vaesuses. Ilmselt on praegu aeg, kus meil tuleb ka seda praktiseerida.
