Raivo J. Raave: Olematuks vihatud Eesti
et kõige leebem ning südamlikum epiteet poliitilise vastase kohta oli ”ta on lihsalt loll”. Päris jube hakkas.
Vihkamine ei ole kahjuks sugugi süütu tegevus. Piibliski on öeldud, et kes ütleb oma venna kohta loll, kuulub põrgutulle.
Aga vihkamisel on ka palju maisemad tagajärjed. Nimelt tõmbab igasugune viha ja vaen ligi kõike halba.
Minu ema rääkis alati, et sakslased ei teadnud 1941. aastal, keda maha lasta. Või venelased 1940. ja 1949. aastal, keda küüditada. Läksid need, kelle peale kaevati. Ja kaebajateks olid ikka omad — naabrid, sugulased, rahvuskaaslased.
Aga see vihkamine, mis võimaluse avanedes väljendus nii massilise kaebamisena — kas selle tõid siia siis venelased või sakslased? Järsku oli hoopis nii, et enne oli vihkamine ja venelased ning sakslased tulid hiljem kui Jumala karistus!?
Aga kui Jumala karistus, siis selle vastu ei saa ju võidelda maiste relvadega.
Korrumpeerunud kirik ja korrumpeerunud ühiskond
Avaldasin hiljuti kirjutise, kus rääkisin kõige üldisemalt meeleparandusest ja jumalakartusest.
Üks kirikupea või püha isa (või mis iganes oleks nii auväärse isiku õige nimetus, kes ennast loos ära tundis) süüdistas mind hiljem, et olen kirjutanud tema kohta lausa jubedusi. Ma siiralt ei mõista nii auväärse isiku mõtteviisi ega saa ka aru, miks jumalakartus ja meeleparandus tema jaoks jubedused on. Aga eks pühad isad ise teavad paremini.
Kala hakkab ikka mädanema peast. Korrumpeerunud kirik tähendab paratamatult korrumpeerunud ühiskonda, sest kui maa sool tuimaks läheb, siis tuleb ta minema visata.
Õnneks ei tee üks-kaks kirikuisa veel kirikut.
Paraku pean tunnistama, et mul on siinkohal veel uusi jubedusi varuks.
Olemata prohvet kuulutan siinkohal prohvetlikult, et kui kiiremas korras midagi ei muutu, hävitab vihkamine eesti rahva ja Eesti riigi. See on juba nii ilmselge, et võimatu on seda mitte näha.
Me hoiame nõnda ühte…
Kes meid 1991. aastal vabaks ostis? Jah, olid küll mõned poliitikud, kes Jumala armust olid õigel ajal õiges kohas ja tegid õigeid asju, aga see oli ju rohkem tagajärg kui põhjus.
Vabanemise põhjus oli ikka see eesti rahva jaoks enneolematu üksmeel ja ühtehoidmine, mis sai tõuke võimalikust fosforiidikaevandamise ohust. Väljendus see siis ühislaulmistes, inimkettides või lihtsalt selles, et üksteist tänaval vihaselt ei jõllitatud. Mis siis, et selle üksmeele leidmiseks kulus üle viiskümne raske okupatsiooniaasta.
See ei ole loomulik, et üks rahvas ennast totalitaarse võimu alt lihtsalt veretult vabaks laulab. See on üleloomulik.
Kuna on nii ilmne, et need ei ole mitte loomulikud faktorid, vaid üleloomulikud, mis meie saatust määravad, siis võiks ka rohkem tähelepanu pöörata sellele, mis on tegelikult tähtis.
Mäletate muinasjuttu kahest karupojast, kes suure riiu ja rebase abiga juustukera jagavad? Rebane aitab juustupoolikuid parajaks hammustada, kuni enam midagi järel ei ole. Kellele muinasjutud ei meeldi, vaadaku telemängu ”100 sekundit”. Põhimõte on sama.
Minu jutu mõte? Katsuks selle eeloleva võimujagamise kuidagi nii üle elada, et Eesti riik ja eesti rahvas veel alles jääksid.
