Raivo J. Raave: Noorus ruulib — millal on oodata vanade mässu?

 (112)
Raivo J. Raave: Noorus ruulib — millal on oodata vanade mässu?
Foto: erakogu

Sorry, vanaema, aga nüüdisaja trend on kauaks nooreks jääda, ka üha vananevas läänemaailmas. Vanadus ei ole popp. Vanadus on isegi otsekui demoniseeritud.

Ühiskonna malliks on noor inimene. Ameerika ühiskond on näiteks nooruslik ühiskond. Võiks öelda, et isegi suurte laste ühiskond. Ameerika filmid aga annavad malli kogu maailmale.

Seoses nooruse kultusega on inimeste eesmärgid muutunud. Ei tahetagi enam saada vanaks, sest vana olla pole auväärne. Vana on negatiivne termin paitsi antikvariaadis. Vana olla ei ole enam prestiižne. Vanadus on stigmatsioon. Taas räägitakse, et ilus on surra, kui oled veel noor jne. Vanadus heidetakse välja.

VANAD KUI NOORED

Nüüdisühiskonnas pole vanadust ette nähtud. Vanadusel pole kohta. Vanadus on midagi peaaegu kriminaalset. Vormsi Enn esineb kui poisike 22-aastase pruudiga. Venemaal on tuntud „igavene nooruk“, ligi 70-aastane Eduard Limonov teismeliste tüdrukutega ööklubides. Meie playboy number üks ja arbiter elegantrium on auväärses eas Heimar Lenk. Meie tõeline esileedi Anu Saagim pole enam esimeses nooruses jne.

Vahemere rannad on täis 80-aastaseid stringides „noori“ turiste. Meie põhjarannikul võib suviti näha 70-aastaseid noorusvärvides saksa jalgrattureid, kortsus nägudelt higi pühkimas. Vanad tahavad olla noored. Minu nooruses õpetati isegi, et 40-aastastel ei sobi enam teksapükse kanda. Täna on see nonsens.

VÄÄRIKAS VANADUS

Soliidne vanadus pole enam pop, kuigi olemasolul äratab endiselt aukartust. Fred Jüssi. Toomas Paul ja Vello Salo on väärikad vanad. Vanadus on eelkõige filosoofiline ja sotsioloogiline probleem, siis alles psühholoogiline ja majanduslik.

Kui veel mõnda aega tagasi andsid meie kirikutes tooni auväärsed vanamammid, siis juba on soliidsemad kirikud üha noorenemas. Jah, mammisid veel on, aga nende arv kahaneb. Mammidel pole sageli rahagi kirikusse sõitmiseks — maakohtades eriti. Hea kui surnuaiapühale ja jõulukirikusse saab.

Aga sotsiaalsed ja majandusliku probleemid ei jää tulemata, sest noored ei taha õieti vanu enda juurde. Kui veel Margaret Michelli romaanis „Tuulest viidud“ võitlesid tütred selle eest, kes saab ema enda hoolde, siis tänapäeval võideldakse selle eest, kes saab ema oma kaelast ära. Noored on vanade suhtes julmad.

ISETÄITUV ENNUSTUS

Paraku ka vanad, kellest ei hoolita, muutuvad kurjaks. Lasnamäel paneb papi lakkamatult pomme, Õismäel kraabib vanamammi võõraid autosid, Mustamäel lööb teine naabri lihtsalt maha. Noores on julmad, aga nad pole nii kurjad. Ühistranspordis on sageli vanad noortest agressiivsemad. Eks neil tuleb oma kohta kaitsta. Kui 1968. aastal oli Lääne noorterevolutsioon, kas siis viiskümmand aastat hiljem võib oodata vanade mässu?

Põhjusi selleks igatahes koguneb kiiremini kui tahaks. Meie õbluke pensionisüsteem aitab vaevu hinge sees hoida. Üksikul vanainimesel korteri eest maksmiseks raha ei jätku. Sotsiaalsüsteem on üle koormatud.

Statistikaameti rahvastikuprognoos ütleb, et Tallinna rahvaarv võib 2050. aastaks kahaneda 62 100 inimese võrra, sest eeldatavalt ei suuda sisseränne kompenseerida vähest sündimust, järjest vananeva elanikkonna suremust ja valglinnastumist. Mis võib tähendada mitmete piirkondade getostumist.

NOORUS KUI RELV

Kui 90-ndatel oli niinimetatud „lastehaigus“ ja üle kolmekümnestel juba raske tööd leida, siis tõsi täna nähakse tööturul ka nooruse puudusi: elukogemuse puudumine, rahutus, agressiivsus, möllavad hormoonid jms. Vanade olukord tööturul pole enam pärsi lootusetu.

Nooruse hoolimatus on nakkav. „Noorus on meie relv,“ on öelnud üks endisi Ameerika riigisekretäre, pidades siin ilmselt silmas ka massipsühholoogias viirusena levivat infantiilsust.

Probleem on aga selles, et vanadus on kaotanud ühiskonnas oma koha. „Vanamehed kolmandalt,“ on pigem irooniline. „Ei ole maad vanadele meestele“ — kõlab ühe menufilmi pealkiri. Vanade hulga suurenemisega kaasnevad sotsiaalsed probleemid. Pensionifondid kärisevad. Vanade aitamine pole pop. Vaja on lapsi aidata. „Kogu raha lasteaedadele!“ on tänane slogan.

Noored ei mõtle vanadusele. Aga hirm vanaduse ees on sama suur kui hirm vaesuse ees. Vanadus ja vaesus käivad otsekui mentaalses paaris. Ainult vanadusele ei mõelda.

ET KÄSI KÄIKS HÄSTI…

Traditsioonilises ühiskonna oli vana olla auväärne. Noored püüdsid ruttu saada vanaks või paista kui vanad. „Noor vanem“ või „noor starets“ oli kõrge tunnustus. Õigupoolest oli vana tark täisväärtusliku inimese mudeliks. On paradoks, et vanade arv on jõudsalt kasvamas ja samas on vanad otsekui „allalastud“.

Vaevalt meil „vanade mässu“ on oodata, sest Eestis pole õieti mässu olnud peale 1905. aastat.

Kas me aga vanade austuseni enam jõuame — on samuti küsitav. Ometi on just vanemate austamine üks hea käekäigu saladus, mida tuntakse hästi idamaades. Piibelgi ütleb, et austa oma ema ja isa, et su käsi käiks hästi. See on tõotus ja selle täitmine võiks paljutki parandada
ilma teab mis reformideta.

Õnneks oskavad eestlased oma lahkunutest lugu pidada. Surnuaias on meil reeglina heas korras. Ja hingedepäeval või jõuluõhtul on kalmistute küünlasära hingemattev vaatepilt.