Raivo J. Raave: Narkomaania süvapõhjused

 (2445)

Uimastite tarbimistrende ja suhtumist uurivad sotsiaalteadlased toovad narkotarbimise põhjusena välja uudishimu, meelelahutuse (staatus ja mood) ning probleemsete tarbijate puhul ka sotsiaalsed põhjused. On õige, et uimasteid proovitakse uudishimu tõttu, et ka uimastitel on oma osa klubi- ja Kirde-Eesti noorte subkultuuris, et spiid, komm, keebekas ja kivi on kipad ja koka ka omadele… Ent need EI OLE VEEL NARKOMAANIA SÜVAPÕHJUSED.

(Muuseas, hiljaaegu peeti Eesti III narkoennetamise konverentsi. Üks esineja soovitas tõsimeeli abiellujatele hakata ette lugema voldikut narkomaania kahjulikkusest….)

Narkomaania süvapõhjused ei tulegi välja ainult sotsiaalteadlaste uurimustes, sest see eeldab ka psühholoogi ja usundiloolase teadmisi. Narkomaan tunnistab küll teemaintervjuus, et ta tahab põgeneda selle maailma eest ja oma piire laiendada ja erilist kogemust jne. Kõik see aga näitab üht unustusse jäänud inimese vajadust ja see on METAFÜÜSILINE VAJADUS. Üks keemiline ühend saab ikka narkootikumiks seetõttu, et ta pakub midagi inimesele — täidab teatud vajadust.

Ja see vajadus on INIMESE METAFÜÜSILINE RAHULDAMATUS.

Ida traditsioonilistes kultuurides elati koos narkootikumidega ja see ei olnud ühiskondlik probleem, sest inimese metafüüsiline vajadus oli täidetud. Läänes täitis selle kristlus. Õhtumaine narkotraditsioon jäi paganlusse ja antiiki, sest kristlus ei vajanud enam selliseid abiaineid. Saage täis Vaimu, ütleb apostel, mis sisuliselt tähendab, et joovastuge Pühast Vaimust — see tähendab, et inimese joovastumisvajadust respekteeris kristluski.

Narkotarbimine tuleb meile siin Eestis kui Euroopa ühes sekulariseerunumas riigis otsekui uus kultuurinähtus. Aga tänane Läänemaailm on postkristlik ja METAFÜÜSILINE VAJADUS jääb suurenisti rahuldamata pea igal pool. Meil on katkestuse tõttu kristlikus traditsioonis asjad palju teravamad.

Nüüdismaailm pakub inimese metafüüsilise vajaduse rahuldamiseks, mida me tõsi, Maslow vajaduste püramiidis ei kohtagi, kuid mis oli pärimuslikus kultuuris inimese põhivajadus, üsna vähe. Lisaks traditsioonilistele religioonidele New Age. Ja eks mõjusamaid teoseid ja filmegi kutsutakse kultusfilmideks, sest nad otsekui täidavad seda inimese süvavajadust sakraalse ja transendentaalse kogemuse ja selle mõistmise järgi.

Tõele üsna lähedale jõuab Hollandi uurija van der Stel., kes tunnistab, et uimastite tarvitamine on rituaalne käitumine, mille juurde kuulub toimega seotud ootuste täitumine…

Uimastid annavad inimesele transendentsuse illusiooni, “mina” avardumise pettepildi. Näiteks narkokogemusel sa näed küll, kuid pärast ei jää sellest midagi ontoloogilist järgi — see on kui viirastus, mida sa haarad, aga kätte ei jää midagi…

Ent kõigist metafüüsilise vajadusega inimestest ei saa ju narkomaane. Miks?

Siin tuleb välja teine põhjus, mida võiks nimetada VÕIKS NIMETADA OLEMUSLKIKUKS EBAKINDLUSEKS. Kui see olemuslik ebakindlus ei saa kindlust usus või psühhoteraapias või eluedus, siis on inimese kaldumine nii KURITEGEVUSELE KUI NARKOMAANIALE ÜSNA TÕENÄOLINE jne.

Ontoloogilise ebakindluse parimaks näiteks on ehk Franz Kafka looming ja sellest pääsemisteede otsimist näeme Camus ja Sartre loomingus.

Selleks olemuslikuks ebakindluseks võib olla pärilik kalduvus, aga enam on see kultuuri tulem. Sageli näeme, et omamata õiget religioosset sidet, võib inimene kalduda niinimetatud patoloogilisse usku, uppuda esoteerika sohu, jääda tiirlema New Age-rattasse ja see võib kaasa tuua hullumise, alkoholismi, narkomaaniasse või varajase surma.

Muidugi on olemusliku ebakindluse vastu parim isiklik religioosne side, aga ka nüüdispsühholoogial on pakkuda mitmeid abinõusid: Karl Gustav Jungi sümbolistlik transformatsioon, Adleri komplekside ületamine, aktiivne unenägemine, sümboldraamad, neurolingvistiline programmeerimine, terve ontopsühholoogia jms.

Kokkuvõtteks: kui me ei saa narkomaania süvapõhjuste jälile, on ka ennetustöö suuresti tulutu. Seda võib näha ka tänases Eestis, kus narkokuritegude arv kasvas 2000. aastal eelmisega võrreldes kaks korda, haldusõigusrikkumiste arv pea viis korda ja ravilviibijate arv samuti ligi kaks korda.

Me võime pidada veel mitmeid konverentse, aga asi läheb üha hullemaks, sest me ei taha taibata narkomaania süvapõhjusi, mis on EKSISTENTSIAALSED.

Autor on usundiloolane ja sotsiaalteadlane, praktikuna pastor ja kriminaalhooldaja