Iga päev maabub Lõuna-Euroopa rannikul üle tuhande põgeniku. Tõsiselt räägitakse Euroopa islamiseerumisest.

Tegelikkuses lääne ja islami vastasseisu ei ole, sest lääs on leidnud oma äraproovitud strateegia, mis kannab nime chaord. Maailmas on lääne diktaat, aga mitte nii nagu traditsioonilistes impeeriumites, vaid paradoksaalselt - kord tuumriikides provotseerib korratust perifeerias. Tripoli pommitamine on kui teenuse osutamine tarbijale.

Chaord (kay'ord) tuleneb sõnadest chaos ja ordo ehk siis kaos ja kord. See võiks meie keeli olla ka „kaord“. Selles ei seisa kord vastu kaosele, vaid on leidnud uue sünteesi. 

Chaord ei ole mingi normatiiv, vaid pigem teenus – service. See on üsna sarnane tuntud „riskiühiskonna“ ideega. Analoogiline on ka prantsuse filosoofi Delezi „haosmos“. Chaordi kui mõiste võttis kasutusele Visa krediitsüsteemi looja Dee Hock.

Kui klassikaline impeerium rajanes keskusele – metropolile – ka äärealadele, kolooniatele, siis chaord killustab kõik kohalikud võimud – demokraatia süvendamiseks. See on põhimõtteline: mistahes kohalik kord - olgu või täiesti tuumriike toetav - ei ole küllalt chaord. Uus impeerium likvideerib oma koloniaalsed konstruktid.

Paneme tähele, et chaord on kiire ja efektiivne. Tema õigustus on „see töötab“ - it works. Chaordi järgi pole vaja võita sõdu, vaid neid on vaja pidevalt perifeerias pidada. Chaordi sõjad on lokaalsed, spontaansed ja kestvad nagu näiteks Afganistani sõda.

Paljud ei saa praegu aru, mis tegelikult toimub islamimaades. Ühelt poolt justkui kõrvaldatakse Lääne poolt toetatud liidrid, nagu president Mubarak Egiptuses või president Bin Ali Tuneesias. Nüüd rünnatakse ka Gaddafit Liibüas jne. See oleks otsekui lääne vastane ja islamipoolne ehk siis lääne ja islami vastuseisu suurenemine.

Teisalt toetab lääs just neid twitter-revolutsioone, sest need suurendavad ja süvendavad demokraatiat. Seega polegi uue maalimakorra huvides, et siin või seal oleks läänele sobivad liidrid või sobiv kord. Lääne huvides ongi kaose loomine, sest globaliseeruv demokraatia on „iseleviv viirus“, nagu ütleb ameerika strateeg Steven Mann.

Demokraatia levitamine on absoluutselt efektiivne. Kui demokraatia liigub suht tugeva individuaalse algega riikidesse, siis võtab ta lääneliku kuju. Näiteks Jaapan on olnud selles väga edukas.
Kui demokraatia liigub nõrga individuaalse algega riikidesse, siis demokraatia lõhub traditsioonilised sidemed.

Kuid seal, kus on täielik kaos, loob demokraatia ka teatud korra: ehitatakse lennujamad, tagatakse netivõrk, tulevad krediitkaardid, tulevad läptoppide ja ipodidega mehed, kuigi sealsamas kõrval on täielik korralagedus.

Mubarak ja Bin Ali olid küll lääne lakeid ja ameerikameelsed, kuid nad lõid ikkagi teatud oma tasakaalu, mis ei rahulda enam nüüdisaegset juhtimissüsteemi. Demokraatia süvendamine toob kaasa uue korra – chaordi. Võtmesõnaks on siin kodanikuühiskond.

Chaord on täiesti uus juhtimissüsteem. Kaos pole tegelikult segadus, vaid teisiti organiseeritud kord, mis rajaneb mitte holistlikul, vaid individuaalsel käsitlusel. Ükski kord ei suuda chaordile vastu seista. Saagu Venemaa presidendiks mõõdukam Medvedjev või konservatiivsem Putin – chaord tuleb Venemaale niikuinii. Asi töötab niikaua, kuni kusagil barbarid lõhuvad arvutid ja mobiilid ehk kuni tekib radikaalne uusludism. See oht on olemas, kuid üsna ebatõenäoline.

Postmodernism on toonud kaasa konspiratsiooniteooriate populaarsuse. Inimesel on sättumus uskuda, et kusagil on keegi, kes seda kõike korraldab. Tegelikult teeb vandenõuteooriatesse uskumine inimese jõuetuks. Demobiliseerib. Sestap tuleks see jätta.

Küllap tahaks siin keegi vastu vaielda, et Ameerika projektis „Greater Middle East“ oli ju kenasti kirjas ameerikameelsete korrupeerunud liidrite kõrvaldamine, kes takistavad kodanikuühiskonda araabia maades. See on õige, aga sellega valiti ka strateegia, mis töötab nüüd ise.

Chaord on „jaga ja valitse“ tänapäeva vorm. Chaordi heaks näiteks ongi president Barak Obama – Nobeli rahupreemia laureaat, kes samal ajal viib läbi kolme sõjalist operatsiooni. Pane tähele: neid ei nimetatagi enam sõdadeks.

Chaord välistab igasuguse konspiratsiooniteooria. Ei ole varjatud jõude, kes niite tõmbavad. Ei ole salaühinguid. On võim, aga mitte otsene, vaid kaudne. Potestas indirecta. Süsteem ise töötab, olles tundlik algtingimustele. Seesama tundlikus algtingimustele ongi chaordi eripära.

Võib võidelda kaose vastu. Võib võidelda korra vastu parema korra nimel. Aga kuidas võidelda chaordi vastu? Chaordil ei ole alternatiivi ja ta ei allu kriitikale, sest ta kannab oma eitust iseendas.

Ükskõik, kas me toetame chaordi või võitleme selle vastu – mõlemal juhul me toetame seda. Kas tugeva individualistliku algega eestlasel peaks olema midagi selle vastu? 

Ei muud, kui et see pole meie süsteem. Kui tahame oma asja, siis tuleb meil rajada oma Noa laev, mis ühtpidi ujub suures voolus ja teisalt kannab oma ideed.