Raivo J. Raave: Massiühiskonnas eliiti ei teki

 (62)
Raivo J. Raave: Massiühiskonnas eliiti ei teki
---

„Eesti Ekspressi“ ajakirjanik Peeter Helme kinnitab, et meil ei ole eliiti ja kolumnist Andres Raid ütleb, et uus eliit on eluliselt vajalik.

Linnar Priimägi manitseb siinsamas Delfis, et president ajab massi ja eliidi segi. President ütleb, mis ütleb.

Tegelikult on kõigil omamoodi õigus, ent tõsiasi on, et postmodernses olukorras ei sünni enam traditsioonilist eliiti.

Kui kastiühikonnas rajanes massi ja eliidi vahe olemusel ehk ontoloogial, seisulikus ühiskonnas teenetel ehk meritokraatial, klassiühikonnas varandusel ehk plutokraatial ja sotsialistlkus ühikonnas oli eliit teoreetiliselt kaotatud – olid vaid „võrdsetest võrdsemad“, siis liberalistlikus ühiskonnas saab eliit rajaneda vaid positsioonidel ehk straatustel.

Neetud straatused

Klassikline sotsioloogia eristab nelja telge inimeste stratifitseerimiseks. Need on võim, raha, haridus ja prestiiž. Eliidi jaoks tuleks siia süvapsüholoogiast ja – sotsioloogiast võtta veel Carl Gustv Jungi individuatsiooni telg, mis lihtsamalt öeldes oleks inimese Inimeseks saamine. Või täiskavanuks saamine. Sisuliselt seesama, mida traditsioonis nimetati initsiatsiooniks.

Seega suure võimu, pangakonto, kõrge hariduse ja meediakuulsusega inimene ei anna veel eliidi mõõtu välja, kui individuatsoon puudub. Aga individuatsioon on teatud määral vastuolus võimu- ja raha ja paraku ka teaduskraadide jms. taotlemisega liberaalses ühiskonnas aktsepteeritud manipulatiivsel viisil. Seega on kõigil viiel teljel kõrgele tõusmine nüüdisühiskonnas praktiliselt võimatu. Lennart Meri oli üks viimaseid kõigil neil kõrgel positsioonil olnud mees.

Seotud lood:

Individuatsiooni teel olev inimene ei pea paraku nüüdisaja meediakuulsusest midagi – pigem vastupidi. Ja kui intelligentsist saab ainult kohanemisvõime, siis pole see intelligents midagi väärt. Huvitav on seegi, et inimene võib õnnelik olla ka vaid individuatsiooni teljel tõustes ja samal ajal teistel stratifikatsiooni telgedel – need olid siis: võim, raha, haridus ja prestiiž - üsna madalal olles.

Õieti oled sa omanik mitte siis, kui sul on vara mida rooste rikub ja koi sööb, vaid siis kui sul on omad mõtted. Pea meeles, et mitte ainult sina ei oma asju, vaid asja omavad ka sind. Liberalism ei tunne vabadust „millestki“. Liberalism tunneb ainult vabadust „millekski“: on vabadus tarbida ja uskuda mida iganes.

Nüüdisühsikond on massiühiskond

Kurb aga tõsi on, et ilma individuatsioonita pole inimesel eliidiks vajalikke põhiväärtusi ja -mõtteid. Üks postmodernse massiühiskonna väherõhutatud omadusi ongi põhimõtete puudumine. Me taunime seda vahest ühest erakonnast teise hüppajate puhul, aga tegelikult on põhimõtete puudumine ajastu märk. Vasakpoolsus ja parempoolsus on sildid, mida võib vajadusel vahetada. Faktiliselt on kõik liberaalid, üks natuke siia, teine sinnapoole. Muu ideoloogia lihtsalt ei kehti. Liberalismist endastki on saanud postideoloogia.

Sotsiaalteadlased kurdavad meie ühiskonna kiiret kihistumist. Kihistumine muidugi toimub, aga pole päris kindel, et püramiidiskeemi alusel. Endiselt võib hea manipulaator või ustav parteisõdur hea õnne korral üsna alt üsna kõrgele minna ja tõusta nii võimu kui rikkuse teljel.

Ma nimetaks seda kihistumist pigem ühiskonna fragmenteerituseks. Rikkad on omaette, poliitikud ajavad poliitikutega asju, teadlased ajavad oma rida, intelligents püüab, loob ja vindub omaette jne.

Kui me vaatame meie nüüdisühikonda, siis on ju selge, et kasvõi Toompeale valitud, kellega keegi kohtuda ei taha, pole ju rahva parim osa, vaid pigem läbilõige „pätist politseinikuni“.

Kui loeme „Äripäeva“ rikkaimate edetabelit, siis taas on selge, need pole rahva parimad, vaid ehk nahaalsemad jms. Õige, et neil on olnud enam haaret. Üsna naljakas on aga see, et rikast peetakse a priori targaks. Oskus raha teha on aga vaid üks talent.

Hariduse devalveerimisest on juba palju juttu olnud – kõrgharidus on „kah-haridus“ – tegelikult ju lõpetamata kõrgem, mõõdetud mitte sisu, vaid väljunditega, mis üsna manipuleeritavad. Üldiselt on haridus kaotanud võimu, paitsi mistahes Lääne kolmandajärgulise kõrgkooli lõpetamine, mis annab glamuuri.

Meie intelligents on pigem vaeslapse osas. Ja „kuulsused“ ning „staarid“ a la Farmi Gabriel ja Liis Lass – meediakuulsusest on saanud pigem häbiasi, millest mõistlikum eemale hoiab.
Kuigi glamuur lummab endiselt paljusid. Postmodernsel massiühiskonnal pole põhimõtteid, aga oma iidolid on: need on glamuur ja raha.

Vertikaali kadumine

Nüüdisaja eliiditeooriad sündisid eelmise sajandi algul peamiselt itaalia-austria neomakjavellistidest sotsiaalteadlaste hulgas. Robert Michels sõnastas nn. eliidi raudse seaduse, mille järgi on ühiskonna elitariseerimine on vältimatu.

Võiks öelda, et see kehtis tõepoolest moderni ehk uusaja kohta. Postmodernses olukorras toimub veel küll üks asi: nimelt töötab niikaua kui eksisteerib raha Pareto printsiip ehk siis mistahes ühiskonnas koondub teatud aja jooksul 20% ressurssi 80% inimeste kätte. Peale ebaühtlase jaotuse printsiibi sisulist elitariseerimist ei toimu.

Kui traditsioonilises ja modernses ühiskonnas oli võim stratifitseeritud vertikaali mööda: eliit- mass, siis seesama võimuvertikaal postmodernismis enam ei toimi. Inimesed on võrgustikes, mis on palju paindlikuma struktuuriga kui modernne või traditsiooniline ühiskond.

Maailma jõuliinid on tänaseks muutunud. Tõsiasi on, et nüüdisühiskonnas on „masside mäss“ võitnud. Ja see tähendab tegelikult maailmavaatelist ükskõiksust: põhimõtted, filosoofia, idealism, ontoloogia – see kõik nüüdisinimesele tegelikult bullshit. Ainuke, mis loeb peale glamuuri ja raha on tehnika: poliitikas, suhetes, majanduses ja teaduse asemel.

Kuigi Platon on sõber, on tõde kallim: uut eliiti ei tule ega tule. Aga see ei tähenda, et unistus eliidist peaks kaduma. Ma usun, et säilitada praeguses meeletus maailmas, vastukaaluks infohullusele ja mammona diktaadile see, mis inimeses on tõesti väärtuslik ja unikaalne - on igaühel vaja oma isiklikku müüti. Uhket ja suurt...

Ei ole võimatu, et ajavaim muutub ja kadunud ideoloogiate asemel kerkib uus, mis võimaldab ka uue eliidi tekke. Enne aga voolab parasjagu vett merre. Paulus kinnitab: „.....me kiitleme ka viletsusest, teades et viletsus saadab kannatlikkuse ja kannatlikkus püsivuse ja püsivus lootuse, aga lootus ei jäta häbisse...“