Kui üks poliitik olla hävitanud Eesti põllumajanduse ja teine hävitanud kesklassi, siis Jumal olevat täiesti rikkunud tema elu. Ta tahtvat oma kätega selle...ja nii edasi...

Ikka on küsitud, kus küll Jumal on kui minuga juhtuvad igasugu õnnetused? Kus küll Jumal on kui lapsed hukkuvad ja majad lähevad põlema? Miks Jumal lubab maailmas sõdu ja süütute surma? Miks ta lubab kannatusi ja piina, taude ja haigusi? Kas teda üldse on ja kas Jumal ikka on õiglane? Kui Jumal on tõesti kõikvõimas ja hea, siis miks ta ei lõpeta kurjust ja ei muuda maailma õnnelikuks? Mis Jumal see niisugune on? Ja kas teda siis üldse on?

Te ütlete, et kurjus saab karistuse. Ent kui palju kurjategijaid elab ja sureb luksuses ilma igasuguse karistuseta? Ainult Hodorkovski on kinni ja me ei tea kui palju temagi kurjategija on. Kas Jumal ei näe seda? Või pole ta õiglane?

Kust kuri tuleb?

Üks kurjuse olemasolu käsitlustest on üsna ehmatav: nimelt ei ole Jumal üldse selle maailma jumal. Kõlab küll kohutavalt, aga pärast inimese langemist on selle maailma jumalaks Saatan. See võib tunduda üsna šokeeriv, aga paljud märgid kinnitavad seda - see maailm, kus me elame, ei ole Jumala riik ja selles ei saa valitseda Jumala kord ega harmoonia.

Jumalale nähtav “ebaõiglus” on olnud üheks ateismi peapõhjuseks. Jumala õigluse probleem on teoloogias olnud üks igavene küsimus. Kust kuri tuleb maailma? Milleks teda vaja on? Kas Jumal tõesti ei saa seda takistada?

Ühed peavad kurja olemuslikuks printsiibiks, teised inimese kaasasündinud omaduseks, kolmandad rumaluseks ja eksituseks. Sokrates väitis, et mingisugust kalduvust kurjale inimeses tegelikult ei ole ning kuri tuleb valest ja teadmatusest. Kierkegaard ülistas kannatuste vajadust vaimses arengus. Hegel nägi kurjas maailma liikumapanevat jõudu — üht osapoolt vastandite dialektilises võitluses. Augustinus ütles, et kuri on hea puudumine. On öeldud ka vastupidi, et headus on kurjuse puudumine.

Hea ja kurja võitlustanner

Vana Testament ütleb üheselt: kõik on Jumala kontrolli all. Siiski pole maailm hea ja kurja võitlustanner, sest kaduvuse jõudude toimimine on Jumala plaani osa. Samas ei süüdista Vana Testament kurjas mitte niivõrd Jumalat kui inimest ennast.

Hilisantiigi õpetlase Augustinuse järgi pole kurjus maailmas Jumala tahe, vaid on Saatana tekitatud pärispatt inimeses. Selle järgi on enamik inimkonnast “hukkaminejate hulk” ning inimese vaba tahe on allutatud himudele ja maailmasisese kurja mõjudele.

Uus Testament pole enam nii ühene: ta ütleb küll, et kõik meelevald taevas ja maa peal on saanud Jeesuse kätte ning ta on vaenlase võitnud, riisunud talt relvad ja teinud avaliku pilke aluseks, kuid samas ütleb ka, et kogu maailm on kurja võimuses ning Saatan on selle maailma vürst. Kuidas siis sellest aru saada?

Ilmutusraamat ütleb, et nüüd on õnnistus ja vägi ja kuninglik valitsus saanud Kristuse kätte. Seda imelikum on, et kuri ikkagi troonib. Kurja olemasolu on skandaaliks monistlikule filosoofiale ja Jumala ettehoolduse printsiibile.

Inimene ise otsustab, mis hea, mis kuri

Saladus on selles, et Piibli järgi andis algselt Jumal kogu maa inimese valitseda. Inimene aga laskis end hingevaenlasest petta ja langes sellelt valitsejapositsioonilt ning peale seda sai saatanast selle maailma jumal. Kuri sai võimu just selle läbi, et inimene, astudes üle Jumala keelust, sõi sõna otseses mõttes hea ja kurja tundmise puu vilja ning kaotas osaduse Jumalaga.

Teooria räägib, et pärast seda hakkas inimene oma mõistusega otsustama, mis hea, mis kuri. Aga mõistus, teadagi, teeb ju nii, kuis kirg ja himu ütleb, õigustab neid — ja nii saigi kuri sisse. Läbi alateadvuse ja talitsemata instinktide sai kuri kontrolli inimese üle.

Nii et jõuame taas sinna, et selles, et kuri on ja valitseb, on süüdi ikka inimeste valikud. Aga valikutega on taas sedaviisi, et siin ja praegu saab inimene teha ikka ühe ja ainult ühe valiku: selle, mis sõltub tema teadvus (ja alateadvuse) tasemest.

Kui inimese teadvus muutub, siis võib ta teha ka teistsuguse valiku. Nii sõltubki kurjus meie otsustest ja seda veelgi enam kui maine võim. Pealegi - kui siin maailmas toimuks kõik automaatselt Jumala tahte järgi, siis ei õpetaks ta meid ju paluma, et tema tahe sünniks nagu taevas, nõnda ka maa peal...