Raivo J. Raave: Kellega tantsid sina?
Tõsi, Notke maaliga on seotud mõndagi müstilist: pole teada, miks see üldse Tallinnas on. XVII sajandi algul, kui selle maali fragment Tallinna toodi, siin mingit katku ei olnud.
Arvatakse, et pilt päästeti kirikurüüstest Lübeckis — ent kus ta siis vahepeal oli — pole teada. Arvatakse, et see on Lübecki tahvelmaali analoog ainult lõuendile maaliti. Miks ta tehti ja kes ta tellis — pole teada. Ka see, kus on ligi 30 meetrise maali ülejäänud osa on siiani jäänud saladuseks.
Renate Krüger pakub oma romaanis Bernt Notkest välja hüpoteesi, et Notke sell, hilisem Wismari tsunftimeister ja raehärra varjas maali enda juures, kuid kuna see tõi surma ja hädasid tema peresse, siis otsustas ta pildi lõpuks siiski Tallinna tuua. Ent paraku ei kannatanud ka laev sellist lasti välja ja uppus…Ja Tallinna raehärrad on kahevahel, kas ka mitte ülejäänud osa surmapildist merre heita…
Krügeri raamatut võib võtta kui detektiivromaani, ent ühes on tal õigus: surma ei tohi narritada. Henning Scnytker ütleb: “Surm maksab kätte, kui teda endale ahnitsetakse, varjatakse ja luku taha pannakse, ärge andke niisuguseks kättemaksuks põhjust.” On kummaline, et pikka iga pole antud ka lõuendi uurijaile ja Einar Laigna on otsesõnu hoiatanud maali morbiidse mõju eest.
Surmakultus ja –kultuur
Nüüd siis on mainemehed valmis Surmatantsu taas tema pühapaigast välja tooma ja püüne pääle panema, sest “see esindaks Tallinnat kultuurilinnana ja annaks festivalile tugeva rahvusvahelise aspekti.”
Kõigepealt on Õhtumaa kultuuris surmal alati olnud oma koht ja see on piirnenud religioosse ehk sakraalse sfääriga. Euroopa tahes või tahtmata kristlikus kultuuris ei ole surm elu vastand, küll aga vaenlane. Ja surma vastand on surematus ehk igavene elu. See aga ei ole saavutatav surmaga tantsu lüües, vaid see on võimalikuks saanud ühe lunastusohvri läbi, mis on meie ajaarvamise algul toodud.
Kõik inimlikud institutsioonid, olgu siis võim või kohus või meditsiin või kultuur või kunst või teater või filosoofia — pärinevad tegelikult rituaalist — kultusest. Ja iga rituaali algus on lunastusohver — victime emissaire nagu ütleb Rene Girard. Nüüd surma kui inimese vaenlase sissetoomine ilma lunastusvõimaluseta -on juba ette kaotatud.
Surm laadaplatsil
Mis toimub: surma sümbolid tuuakse vastutustundetult oma rahu- ja pühapaigast välja ja avatakse sellega uus kausaalsuse ahel, milles surmal on vabadus tegutseda. Kui nüüd sel õnnetul surma- ja elufestivalil midagi juhtub — ja miks ei peaks seal midagi juhtuma, kus palju rahvast koos ja surma sümbolid egiidiks — siis on kohe uus ebausk sündinud ja palju rahva raha ja vaeva nõudnud bränd omadega põhjas.
Ärgem unustagem, et eurooplane erinevalt idamaalasest suhtub surma väga delikaatselt ja see on üks tabuteemasid. Isegi meie armsate põhjanaabrite pealinna Helsinki nimi kõlab ingliskeelseile natuke kõhedusttekitavalt… Seega on Surmatantsu valimine Tallinna maineloojaks mitte ainult rumal ja lühinägelik, vaid ka igati ohtlik. Mainekujundusrahaga aga võiks parem surma Tallinnast eemal hoida…
Ja last not least: Notke “Surmatantsul” pole ju Tallinna olemusega muud pistmist, kui et juhulikult on siin hoiul üks fragment sellest salapärasest maalist…
Tallinnal on palju põnevaid legende, mis unustusehõlma vajunud ja mida võiks mainekujundamisel ära kasutada. Üks näiteks on Waldemar II lugu, kuis kuningas üht ilusat kitsetalle taga ajama hakkab ja see siis põgenedes Toompea nõlvalt Nunnevärava kandis alla langeb. Tall aga on võimas sümbol, sest ta on surmavõitja sümbol.
