Raivo J. Raave: Indrek Tarand — narr või trikster?
Aga erinevalt traditsioonilisest ühiskonnast ei ole meil narrus au sees. Iseasi on, kui leidub tõsiseid ja tarku inimesi, kes julgevad narri mängida või triksteri rolli võtta.
Michel Foucault on ilusti näidanud, et pärast traditsioonilist ühiskonda, klassikalisel ajastul, hakati normist erinevatesse suhtuma nagu kurjategijatesse. Isegi näitlejad olid klassikalisel ajastul pigem „kastivälised“.
Tänane „etenduse maailm“ on seda suhtumist paljuski muutnud ning keegi ei imesta enam, kui filminäitlejast saab president ja geist suursaadik või eurovisooni võitja. Naljatletakse, et tulevane Ameerika president võiks olla paljude vähemuste esindaja: näiteks „pime must blond ühejalgne lesbi“.
Narri osa ajaloos
Traditsioonilises ühiskonnas jaotusid poliitika funktsioonid kas kahe kasti või seisuse — vaimulike ja aristokraatia — vahel nii, et vaimulikud/targad nõustasid ja aristokraatia teostas. Kusjuures vaimulike missioon oli ühelt poolt hoida pärimust ja teisalt olla osaduses kõrgemate jõududega, et anda edasi ilmutuslikku tarkust.
Paraku tekkis ka selles olukorras teatud stagnatsioon, nii et osadus Kõigekõrgemaga jäi tahaplaanile ja traditsiooni enda tõlgendamine muutus prioriteediks. Prohvetiusust sai templiusk. Selge, et prohvetianni kaotanud vaimulikud ei saanud enam olla aristokraatiale autoriteediks ja võitlejad hakkasid ise otsustama, kuis asjad peavad käima.
Samas tunnetas tegudele orienteeritud aristokraatia, et midagi jäi puudu: ideede maailm jäi suletuks ja ilmutuslikku teadmist ei olnud. Nii tekkiski ühiskonnas vajadus uue rolli jaoks: inimeste jaoks, kes võiksid mõelda raamist väljapoole ja julgeksid öelda, et kuningas on alasti. Tekkis vajadus narri rolli järele.
Narr oli paljudes õukondades eriliste privileegidega isik. Moskvas Punasel väljakul paiknev ja üheks Venemaa sümbolitest saanud katedraal on näiteks pühendatud Ivan Groznõi narrile Vassili Blažennõile.
Kord ulatanud tsaar narrile karika veiniga, aga Vassili visanud kallihinnalise neste aknast välja. Tsaar ulatanud veelkord karika. Narr teinud sellega samamoodi. Siis tsaar vihastanud ja küsinud: „Mida sa teed? Miks sa mu joogi ära põlgad?“ Ja Vassili vastanud: „Ma kustutan tulekahju Suures Novgorodis“. Saadetudki saadikud Novgorodi maad kuulama ja selgunud, et tõepoolest oli seal puhkenud tulekahju, kuni tulnud üks mees veetoobritega ja kahjutuli saadud pidama. Nii võis ja suutis narr enamat kui tavalised inimesed.
Trikster ja sakraalsuse varjatud pool
Commedia dell’artel on teatavasti kindlad karakterid ning üks neist on arlekiin. Arlekiin kannab kostüümi, millest pool on musta ja teine pool valget värvi. Arlekiin ise on nn „tumeda sakraalsuse kandja“ ehk teisisõnu preester, kes hakkas narriks.
Paljudes kultuurides on tuntud nn triksteri kuju. Triksteri ja narri funktsioonid on paljuski sarnased, kuid erinevalt narrist tuleb triksterit üsna tõsiselt võtta. Kreeka mütoloogias loetakse triksteri arhetüübi kandjaks nii jumal Hermest kui kangelast Odüsseust. Folklooris on tuntuimad trikserid Robin Hood ja Tijl Uilenspiegel. Tänapäeva kultuuris on triksteri kuju näiteks Jack Sparrow „Kariibi mere piraatides“, aga ka lastelemmik Pipi Pikksukk.
Postmodernses nüüdisühiskonnas, kus me kõik sõltume neljandast võimust ehk meediast, on taas tekkinud vajadus narri või triksteri järele. Kui meedia suudab manipuleerida kellega iganes ja luua kuvandi omatahtsi, siis narr või trikster oma määramatuses jääb selles manipulatsioonist välja. Trikster võib olla nii spontaanne, et lihtsalt libiseb meedia haardest.
Triksteri omadused
Indrek Tarand on öelnud: “Narri roll õukonnas on tähtis, nagu lapsegi oma, kes saab öelda, et keisril pole rõivaid. Olen suuremate eesmärkide saavutamise nimel nõus ka sellega, et mind kutsutakse narriks, teletolaks, klouniks, letosvetiks. Mind see ei eksita, see pigem inspireerib mind oma rolli paremini tegema.”
Kui me nüüd võrdleme triksterit ja Tarandit, siis palju on sarnast. Nimelt paneb trikster inimesi olukordadesse, mille käik ja loogika on ootamatud ja üllatuslikud. Indrek Tarand üllatas europarlamendi valimistel ja võib üllatada ka presidendi valimistel.
Tarandil on märksa sügavam sisu kui senine bravuuritsemine on välja paista laskunud. Ärgem unustagem, et tema oli mees, kes ehitas üles meie välisministeeriumi, olles kümme aastat selle kantsler. Narrile käinuks see üle jõu. Samuti üle saja tuhande hääle europarlamendi valimistel.
Trikster teeb vahest asju, mille mõte võib olla ümbritsevatele arusaamatu ja annab veidraid efekte. Mäletate ju Tarandit „kommarid ahju“ särgis, mida kandes ta põhjustas skandaali, mille tulemusena kaitseminister tagasi astus.
See pole triksteri kui kultuurikangelase tegudest veel kõik. Trikster võib rikkuda tabusid ilma loogilise põhjenduseta. Ma ei tea, kas te mäletate, kuidas Tarand, olles ise välisministeeriumi kantsler, ronis Toompeal kõnet pidavale Edgar Savisaarele vargsi selja taha ja tegi kas sarvi või näitas võidumärki „V“ — see on tõlgendamise küsimus.
Viimane triksterit iseloomustav omadus on aga see, et trikster võib muuta oma kuvandit. Tarand võib ja suudab seda teha. Nagu ma juba ütlesin, on tema narrimaski all märksa sügavam sisu. Iga mehe elus on oma õpi-, selli- ja meistriaastad. Tarand meistrina saab olema hoopis teistsugune kui selli- ja õpipoisina.
Aga Tarandi suurim trump on, et ta on virtuoosse triksterina just see, kes suudab ka mediakraatiale vastu astuda ja midagi ühiskonnas muuta.
