Raivo J. Raave: Igavene küsimus
Te ütlete, et kurjus saab karistuse. Ent kui palju kurjategijaid elab ja sureb luksuses ilma igasuguse karistuseta. Kas Jumal ei näe seda? Või pole ta õiglane?
Jumala nähtav “ebaõiglus” on olnud üheks ateismi peapõhjuseks. Jumala õiguse ehk teodiike probleem on teoloogias olnud üks “igavene” küsimus. Kust kuri tuleb maailma? Milleks teda vaja on? Kas Jumal tõesti ei saa teda takistada? Jne.
Ühed peavad kurja olemuslikuks printsiibiks, teised inimese kaasasündinud omaduseks, kolmandad rumaluseks ja eksituseks. Sokrates väitis, et mingisugust kalduvust kurjale inimeses tegelikult ei ole ja kuri tuleb valest ja teadmatusest.
Kierkegaard ülistas kannatuste vajadust vaimses arengus. Hegel nägi kurjas maailma liikumapanevat jõudu — vastandite dialektilist võitlust.
On öeldud, et kurjus on headuse puudumine. On öeldud vastupidi, et headus on kurjuse puudumine. Kõik ikka selleks, et kuidagi välja pääseda dualistlikust maailmapildist: hea ja kurja olemasolust.
Kurjus ja pärispatt
Vana Testament oli monistlik: kõik oli Jumala kontrolli all.
Hiiobi raamatus on öeldud, et ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Jehoova ees, tuli ka Saatan nende sekka ja seisis Jumala ees… Ehk teisi sõnu: Saatan oli Jumala tööriistaks, tal oli kontakt Jumalaga ja Jumal ütles talle, mida ta võib teha ja mida mitte. Hiiobi andis Jumal küll Saatana käte, kuid ei lubanud teda tappa.
VT ei süüdista kurjas niivõrd Jumalat kui inimest ennast. Enne veeuputust on öeldud, et Jumal nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja ta südame mõtted kurjad…
Augustinuse järgi pole kurjus maailmas Jumala tahe, vaid on Saatana poolt tekitatud pärispatt inimeses — peccatum originale. Selle järgi on enamik inimkonnast “hukkaminejate hulk” ning inimese vaba tahe on allutatud himudele ja maailmasisese kurja mõjudele.
VT järgi pole maailm siiski hea ja kurja võitlustanner, sest kaduvuse jõudude toimimine on Jumala plaani osa.
Uue Testamendi dualism
Uus Testament pole enam enam päris üheselt monistlik: UT ütleb küll, et kõik meelevald taevas ja maa peal on saanud Jeesuse kätte ja ta on vaenlase võitnud ja riisunud talt relvad ja teinud avaliku pilke aluseks, kuid samas ütleb ta ka, et kogu maailm on kurja võimuses ja saatan on selle maailma vürst.
Ilmutusraamat lisab, et nüüd on õnnistus ja vägi ja kuninglik valitsus saanud Kristuse kätte… Seda imelikum on, et kuri ikkagi troonib…
Kurja olemasolu on skandaaliks monistlikule filosoofiale ja Jumala ettehoolduse printsiibile.
Kuri on selle maailma jumal
Üks käsitlus selle teoditsiaalse probleemi jaoks on üsna paradoksaalne: nimelt ei ole Jumal üldse selle maailma jumal, vaid pärast inimese langemist on selle maailma jumalaks Saatan.
See võib tunduda üsna šokeeriv, aga paljud märgid näitavad, et jumal ei valitse selles maailmas.
See teooria üritab pääseda dualismist siis “suhtelise monismi” kaudu… kui nii võib nimetada. See maailm, kus me elame ei ole Jumala riik ja selles ei saa valitseda Jumala kord, Jumala harmoonia.
Algselt andis Jumal kogu maa inimese valitseda. Inimene aga laskis end vaenlasest petta ja langes sellelt valitsejapositsioonilt ning peale seda sai Saatanast selle maailma jumal.
Kuri sai võimu just selle läbi, et inimene astudes üle Jumala keelust sõi hea ja kurja tundmise puu vilja ja… suri vaimselt — kaotas osaduse Jumalaga.
Teooria räägib, et pärast seda hakkas inimene oma mõistusega otsustama mis hea mis kuri, aga mõistus teadagi teeb ju nii kuis kired ja himud ütlevad ja õigustab neid ja nii saigi kuri sisse. Läbi alateadvuse sai kuri kontrolli inimese üle.
Nii et jõuame taas sinna, et selles, et kuri on ja valitseb — on süüdi inimeste valikud…
KURJA OLEMUSE LAHENDAMATUS
Siiski ei ole see üldtunnustatud lahend teodiike küsimusele. Ikka on raske mõista, kuis saab nii olla, et hea ja kuri toimivad samal ajal. Sest Jumalariikki ilmneb siin tões ja vaimus, ilmneb armastuses ja headuses.
Ja kuis suudab inimene toime tulle kurjaga, kes on temast kavalam ja suudab teda vaimusfäärist mõjutada? Kas inimene on siis kutsutud pidevasse vaimsesse sõtta? Kas Jumal tõesti tahab panna inimest süü alla, et inimese enese pärast on kuri siin ja edasi nautida süütute ohvrite piina ja kannatusi?
Miks ikkagi on võimalik kaks diametraalselt erinevat kuningriiki ühekorraga?
