Raivo J. Raave: Anu Saagim, aitäh sulle!
Just nimelt PÜHA kui tabu ületamine tõi selle seltskonna Pühavaimu kirikusse pidu panema. Juba vana Freudi järgi on tabude ületamine seotud teatud erootilise mentaliteediga. Ja keelatud vilja nautimine on tuntud juba Eevast saati. Ma ei hakka siin spekuleerima, mis seal kirikus tegelikult tehti, aga mõni pidas sisimas sortsisabatit küll.
Madonna ise on väljakutse katoliiklikule Jumalaema kultusele. Meie eliit täiendas seda väljakutsega Pühale Vaimule. Kahtlemata oli see irriteeriv ja eksootiline. Kiriku rüvetamise ulm on pannud fantaseerima meie Peeter Sauteri ja veel enam Georges Bataille, keda ka eesti keeli lugeda on. Temal on kogu põnevus ja intriig ikka sellesama PÜHA pea peale pööramine.
Kindlasti on eesti kirikutes tehtud hullemaidki asju kui purjuspäi laaberdamine. Toomkirikus tapsid Mõõgavendade ordu rüütlid paavsti saadikud otse altari ees. Aga kirik seisab ikka püsti.
Me alahindame inimesi öeldes, et nad ei tea, mis on PÜHA. Niikaua, kui inimese hing pole päriselt paadunud teab ta küll ja vägagi hästi. Tõepoolest, need asjad on kirjutatud meie südametesse.
Kuidas te ise käitute oma või võõrastes sakraalhoonetes? Pieteediga, eks ole? Isegi kui ei mõista. Aga mõnes katedraalis või vaikses kirikus jõuab midagi kohale ka. See on see, mida vanad heebrealased nimetasid shekinnah ehk siis „kohaolek“.
Muidugi peavad traditsioonilised kirikud nagu kreeka- ja rooma-katoliku ruumi sakraalsust enam tähtsaks kui protestandid. On tõsi, et katoliku kirikus reeglina mingeid prallesid ei panda ja haudadel ei tantsita.
Protestantism algas ise niinimetatud pildirüüstega ja kaotatud sakraalset ruumi on tal on raske tagasi saada. Meie Pühavaimu kirik nagu aga pärineb veel katoliku ajast ja on tõeline sakraalehitis.
On ju mõni vastne kirik ka rohkem konverentsi- või kontserdisaali või rahvamaja tüüpi. No seal võid rokkkontserti küll pidada. Tegelikult protestantsimis polegi ruumi teoloogiat. On head tavad ja kombed, omad sisereeglid jne.
Mäletan iseenesest muusikaliselt hästi tehtud võimsat gospelkontserti Oleviste vanade müüride vahel. Need välkuvad valgusähvatused ja kõrvulukustav biit tekitasid valusa dissonantsi. Igal asjal on oma koht. Või teisisõnu: iga asi ei sobi igasse kohta.
Aga PÜHA ei saa ise teha nagu pisuhända. Või nagu omal ajal üritati kalurite ja kaevurite päevi ja nüüd üritatakse neid va sambaid. Püha sisaldab teatud kvaliteeti, ühendust kõrgema dimensiooniga. Siin ei ole isegi oluline kas eitatakse või jaatatakse Jumalat. Võib Jumalat jaatada ja elada ebapüha elu või vastupidi.
Vanad ehitusmeistrid katedraaliehitajad pidid esiti ka tundma ära püha paiga, kuhu võib sakraalhoonet ehitada. Püha ruumi on käsitletud kui taevale avatud, kui energeetilisemalt rikkamat kohta. Neid oskame ju ära tunda siiani. Neisse tõmbab meid ikka ja jälle tagasi.
Üks mu sõber viskas oma nooruses teenistuse ajal avat kirikuaknast lumepalli sisse ja hüüdis: „Jumal tuleb!“ Jumal saigi mõne aja pärast temast kinni ja tõi kirikusse. Teinekord varastas maakirikust Piibli ja taas tuli aeg ise Piibli juurde minna.
Ma ei tea, kas Jumal „arreteerib“ kellegi meie seltskonnaeliidist, kas loeb selle lapsikuks vallatuseks või võtab kui endale heidet kinda — see saab ilmselt olema vägagi erinev ja sõltub inimese südameseisundist. Me võime ju seda sündmust pidada väikeseks narrisabatiks kapp Gunnar Quasimodo õues à la Küllike Rooväli. Üks on aga kindel: nende inimeste elud ei ole enam endised.
On meie asjad ja on Jumala asjad. On meie töö ja on Jumala töö. Mis te arvate, kui palju on elus juhuseid? Või pole neid üldse? Kas arvate, et just selle seltskonna sattumine Pühavaimu kirikusse oli pelk juhus?
Ma olen mitut aega mõelnud ja küsinud, miks Jumal laseb välisel sakraalsusel meie ümber kaduda või lihtsalt: miks see ikkagi kaob? Aga kas mitte selleks, et meis kasvaks vajalik sisemine sakraalsus.
Meie võime aga Anu Saagimile, Kirsta Lensinile&Co-le tänulikud olla. Meenutuse eest, et PÜHA võib olla ka meist väljaspool ja ennäe: isegi kirikutes. Seda skandaali oli vaja, et meile pühadust meelde tuletada.
