Kahjuks on uus kord toonud endaga kaasa hulga vastuseta küsimusi. Täna võib tõdeda, et sooviti kõige paremat, aga välja tuli nagu alati. Olukorra võttis väga hästi kokku üks lapsevankriga ema, et kui enne joodi häbelikult ja salaja poe taga, siis nüüd enesekindlalt ja rind puhevil poe ees.

Varem oli võimalik südapäeval pargipingil napsutavaid vintis kodanikke korrale kutsuda ja paluda neil lahkuda, mida nad politsei kartuses ka tegid. Aga nüüd teatab sulle ilmselgete joobetunnustega mehepoeg, et ta võib avalikus ruumis vabalt viina võtta.

Ühesõnaga - meie ühiskonnas on inimesi, keda hoidis õhtul avatud napsupudeliga vanalinnatänavatel räuskamisest tagasi vaid seaduse karm keeld. Euroopa hõbemedali omanikud alkoholi tarbimises on pahatihti ise täiesti veendunud selles, et nende lahtise pudeliga pidutsemine tänava nurkadel või metsatukkades ei ole teisi häiriv. Ju siis eestlastele, kellest kümnest üheksa usub, et kaasmaalased joovad liiga palju, aga vaid kümnest üks on veendunud, et tema ise joob liiga palju, ongi sellised arusaamad kerged külge jääma. Näib, et liialt palju loodeti sellele, et inimestel on euroopalikud arusaamad oma õigustest, kohustustest ja vabadustest. Nagu ikka, piisab vaid mõnedest tõrvatilkadest, et rikkuda kogu meepott.

Riigis, kus liigne alkoholitarbimine on rängaks probleemiks, on veel vara rääkida kultuursest tervisenapsust koos mõnusa seltskonnaga avalikus ruumis. Sellest tulenevalt kutsun üles kõiki pooli tekkinud olukorda analüüsima, et teha vajadusel seadusesse korrektiivid. Kivisse raiutud reeglid peavad olema ühiskonna hüvanguks, mitte vastupidi. Täna on teatud osa elanikkonnast asunud lõdvemaid ja olemuslikult mõistlikumaid seadusesätteid kuritarvitama, tekitades sellega kaaskodanikes nördimust ning mittemõistmist. Kindlasti tuleb omavalitsustel juba täna kaardistada selgelt need piirkonnad, kus avalik alkoholi tarbimine on üheselt keelatud. Ja Eesti Vabariigi pealinn peaks siinjuures näitama selget eeskuju.