Oh, ma ei oska seda öelda. Ei mingisuguste tunnetega. See oli ju teada, et see niimoodi läheb. See oli tegelikult ammu teada.

Postimaja probleem tekkis juba siis, kui ametis oli Eesti Posti eelmine nõukogu. See korraldas koosoleku, kuhu olin kutsutud ka mina. Minult sooviti ehituslikku teavet otsustamaks, missugused on selle hoone ümberehitamise võimalused. Juba siis oli selge, et sellist hoonekolakat ei ole vaja.

Aga selge on ka see, et ümber ehitada seda maja kuigivõrd ei saa — või läheks see mõttetult kalliks. Ta ei ole vaiade peal, seega pole võimalik talle midagi peale ehitada.

Ärihoonena kasutamiseks ta säärasena ei sobi, nii et on täiesti loogiline, et ta tõmmatakse maha. See hoone rajati ikkagi hoopis teisel ajastul ja hoopis teiste eesmärkide ja funktsioonide jaoks, kui seda nõuab tänane päev.

Kas Teie loomingu hävitamises võib näha ajastu märki?

Postimajaga on lugu hoopis teistmoodi kui Sakalaga. Sakalat oleks konverentsisaalina küll kasutada saanud. Postimajaga sellisel kujul pole Eesti Postil praegu midagi teha.

Maha tõmmatakse ka Must Luik, viimastel aegadel Kadrioru Keskusena tuntud hoone.

Musta Luige probleem on analoogne postkontoriga — õnnetud ja inetud veneaegsed konstruktsioonid ja materjalid, lohakas töö ja praegu puuduv reaalne funktsioon. Mingi suure kortermaja ehitamine selle koha peale asja vaevalt parandab.

Millega tegelete praegu?

Praegu teen ühte pisikest spaad Narva-Jõesuus. See peaks valmis saama järgmisel suvel.