Rain Kooli: Veebikommentaator, oled ainult tellis

 (113)
rain kooli
---

2006. aastal nimetas internetiteoreetik Jaron Lanier Vikipeediat digitaalseks maoismiks, põhjendades seda väitega, et vähemalt virtuaalselt ei ole pööbel iial nii võimutsenud, nagu Vikipeediat tehes.

Tänaseks on Lanier oma kunagistest väidetest kaugemale jõudnud. Oma sel aastal ilmunud manifestis "You Are Not a Gadget" ütleb futurist, arvutiteadlane, kirjanik ja helilooja, et anonüümne internet pole midagi vähemat, kui tee totalitarismini. Seda väga lihtsalt põhjusel - anonüümsus seab massi indiviidist ülemaks.

Muidugi ei pea Lanier silmas traditsioonilist, režiimi või riigi poolt kehtestatud totalitarismi, mis seisneb püüus kontrollida kõike riigis toimuvat poliitikast majanduse ning inimeste isikliku eluni. Tema totalitarism tähendab masside ruulimist samal ajal, kui üksikisik satub üha suuremasse kitsikusse. Lõpuks surutakse mutrike nurka kägisema, samal ajal kui masside huum üha võimsamaks muutub.

Sama teemat on lahanud ka meie omamaine Daniel Vaarik, kirjutades Memokraadi nime kandvas blogis sellest, kuidas anonüümsed kommentaariumid kujutavad endast omamoodi rahvatsensuuri, enamuse diktatuuri, mis lõppkokkuvõttes viib demokraatia ja sõnavabaduse ahenemise, mitte kasvuni. Nüüd, tagantjärgi, tundub selge, et Vaarik on oma Lanieri hoolega lugenud.

Panin Jaron Lanieri äsja soome keeles ilmunud teose käest, teadvustades suurepäraselt olukorda programmeeritud irooniat. Töötan ma ju Eesti suurima anonüümse kommentaariumiga veebiväljaandes, mille peamiseks loosungiks ning tegevuse aluseks on ajakirjandus- ja sõnavabadus. Samas väidab internetiga juba ammu enne paljude siinsete kommentaatorite sündi eksperimenteerinud mees, et iga tulihingeline anonüümik (ja otsapidi ka Delfi kui keskkond) marsib kujuteldavates sõdurisaabastes virtuaalsel Nürnbergi parteikongressil.

Või kui kasutada totalitarismi, tasalülitamise ja antiindividuaalsuse võrdkujuna filmist "The Wall" tuttavat kiviseina, siis on anonüümne netikommentaator Lanieri käsitluse kohaselt nagu tellis. Ilma omanäolisuse, eri- ja isikupärata, erinedes üksteisest vaid imeväikeste nüansside poolest.

Ma tean, iga anonüümne kommentaator usub täpselt vastupidist. Aga samamoodi usub enda kordumatusesse ka iga teismeline, kes end eakaaslastega nii käitumiselt kui väljanägemiselt pea äravahetamiseni sarnaseks tuuninud on.