Loomulikult ei suuda üks õnnetu radiaator, olgu ta kui tahes tubli, enam tuba etteantud temperatuurini kütta, sest aknast voogab kogu aeg jahedamat välisõhku peale.

Süüdistada sellises olukorras radiaatorit kehvas töökuses on ka nagu nadi: too ju tegi kõik ning andis endast parima. Isegi ületas ennast, hakates mingil hetkel võimete piiril huugama, kui mõistis, et tavapärasest enam ei piisa. Aga ei midagi.

Radiaator ei ole sellises olukorras laisk, vaid protsess vigane. Nii kaua kui radiaator ei sisalda mingit täiesti uutmoodi energiaallikat, mis suudaks soojaks kütta kasvõi terve välisilma, peaks protsessi tootlikkust parandama teiste vahenditega.

Kõige lihtsam lahendus on muidugi sulgeda aken. Või kui akent soovitakse lahti hoida, siis välja lülitada radiaator.

Ma ei tea, kust sattus Vabariigi presidendi eilsesse, Hugo Treffneri Gümnaasiumis peetud peokõnesse lause "Meie oma müüt eestlase suurest töökusest osutub enesepetuks, kui teame, et Eesti töötaja tootlikkus on kolm korda väiksem kui Saksamaa töötajal." Aga ma julgen väita, et eestlane on siinkohal seatud selle õnnetu radiaatori seisusesse.

Loomulikult on paljude meist puhul töökus tõesti müüt, kuid kolm korda "Saksa omast" väiksem tootlikkus ei pruugi tähendada, et eestlane on laisk. Ka kõige töökam meist lihtsalt huugab mõttetult, kui protsess vigane on.

Töökus ei võrdu tootlikkusega. M.O.T.T.