Rain Kooli: Teeme ära? Ei tee ju!

Vast mäletate, et hulk inimesi käis paar aastat tagasi metsades ja linnaservades prügi korjamas. Tegemist oli Teeme Ära -sarja avaüritusega. Tegemist oli ka esimese ja viimase korraga, kui ettevõtmisel mingi reaalne mõte oli. Pealegi vajus see ka lõpuks ära - osa prügist on siiani kogumispunktidest ära vedamata.

Eelmise aasta mõttetalgud olid juba selline poolvirtuaalne heietamine, millest konkreetsusega harjunud soomeugrilasele laias laastus suurt midagi pihku ei jäänud. Vaevalt kellegi elu Eestis sellest paremaks läks, et erinevad kildkonnad üksteist koolides ja kultuurimajades vaimselt masseerimas käisid.

Sel aastal kipub veel hullemaks. Kui mullu tundus, et korraldajad lihtsalt ei suutnud head ideed välja mõelda, siis tänavu nagu ei püütudki. "Ideid tuli palju, ainult üht kõige olulisemat tegu olnuks raske välja valida." Jätke jutt, see on igivana põhjendus millegi sootuks tegemata jätmiseks.

Isegi kui korraldajate arvates on ebamäärasus põhjendatud, siis psühholoogia algtõed väidavad vastupidist. Mida abstraktsem on tegevus, seda kindlamini aktiveerib see neid, kes asjast nagunii juba huvitatud on. Masside liigutamiseks on vaja konkreetsust.

2008. aastal võttis Teeme Ära -kampaaniast osa 50 000 inimest, läinud aastal osales mõttepäevas 12 000 Eesti elanikku. Tänavust osalejate arvu korraldajate meeskond prognoosida ei soovi. Õige ka. Kui pole täpset pilti, mida teha, siis pole üldiselt ka tegijaid.