Rain Kooli: Kuidas Saddam Hussein meil külas käis

Ühel päeval seisis keset meie elutuba Saddam Hussein. Muidugi mitte päris, tema ajab ammu paradiisis oma 70 neitsiga asja. Aga peale vaadates oli selle kuulsa Husseini ja tema teisiku vahe vaevumärgatav. Meie pere noorim poeg hakkas selle peale muidugi täiega röökima.

Karjed "Nad ei tohi siia tulla!" ja "Ma ei taha pöösa alla elama minna!" vaheldusid lihtsalt sihitu nutuga.

Saddam Husseini moodi mees ja tema perekond ei olnud tegelikult milleski süüdi. Nemad olid tulnud ainult eluaset, kus me üüril oleme, ostmisplaani pidades vaatama. Iseenesest igati kenad inimesed, ei vaadanud viltu tuulerõugesele elamisele ega pidanud rohetäpilist perepoega pidalitõbiseks.

Maakler sai hiljem muidugi oma veast aru ja vabandas ette-taha. Et ta on samasugust reaktsiooni varem ka näinud. Viieaastased ei pruugi nimelt kohe ära jagada, miks võõrad inimesed kodustes ruumides liiguvad ning omaniku olemisega tema tuppa sisse kolistavad.

Meie oma käis veel tükk aega pärast ootamatute võõraste külaskäiku mänguasju üle lugemas ja katsumas, kas uks ikka kindlasti lukus on. Täiskasvanute selgitused hakkasid mõjuma alles millalgi järgmise hommiku hilisematel tundidel.

Aga kuna praeguselgi ajal mõned kinnisvaratehingud tehakse ning elamispinnad omanikku vahetavad, siis annan maakleritele ning peremeestele head nõu ja täitsa tasuta. Teatage kaema tulijatest oma rentnikele pisut rohkem kui viis minutit ette, eriti kui peres juhtub väikesi lapsi olema. Sel juhul on nendega võimalik kas või parki jalutama või jalgrattaga sõitma minna.

Kõigil on niimoodi parem. Nii neil, kes saavad rahulikult pakutavaid ruume takseerida, kui ka neil, kes ei pea hüsteerilisele lapsele meega teed jootma.