Samm oli selleks ajaks juba üsna taaruv ja kõne selline nagu purjus inimesel ikka, vürtsitatud ülipüüdliku tavalisusega, mis lõpuks reedabki kogu maailmale su joobe. Auto leidsin tagaõuelt siiski üsna kerge vaevaga, väikese kobamise peale sain ka võtmed taskust kätte ning uksed lahti.

Süütelukku tabasin neljandal katsel, mis oli igati hea tulemus, sest vahepeal puhusin mossis näoga alkoholiaurust hingeõhku ning püüdsin vibama kippuvat pilku jälle sihtmärgile seada. Pidu oli kestnud üsna kaua ning peale joobe kippus kallale ka väsimus.

Käivitasin mootori... mis käis ühe millisekundi ning seiskus. Keerasin võtit uuesti... sama lugu! Kolmas kord ning ei midagi.

Kehitasin nõutult õlgu, sikutasin võtmed lukuaugust ning sulgesin ukse. Toetasin vastu külma telliskiviseina, mis tundus kergelt tiirlevat. Korraga jõudis õõvatekitava lainena kohale mõistmine – ma oleks selle tonni jagu kaaluva rauast monstrumiga peaaegu liiklusesse sukeldunud.

Peatasin möödasõitva politseiauto. Ei, niisugustes süümekates ma siiski ei vaevelnud, et oleksin end lasknud pokri toimetada. Küll aga olid härrad sinises lahkelt valmis oma alkomeetrit puhumiseks laenama. Minu suureks ülletuseks näitas see... 0,57 promilli.

Raske öelda, mille koosmõjul selle suhteliselt tagasihoidliku joobe mõju nii ulatuslik tundus, aga ma olen kindel, et kui ma oleksin suutnud oma auto vargusevastase süsteemi üle kavaldada, oleks see päev lõppenud kas minu enda või kellegi teise vigastuste või surmaga.

Nägin nimelt sellelsamal peol tehtud videosalvestist ning selle järgi hinnates olen täiesti veendunud, et ma poleks autojuhtimisega toime tulnud. Aga joove... 0,57 promilli.

Ma pole pärast seda enam kunagi alkoholi ja autosõidu sünteesi isegi kaalunud. Tean suurepäraselt, kui petlik on joobes inimese usk oma võimetesse ning kogemusest tean ka, kui (numbriliselt) väikest joovet lolluste jaoks vaja on.

Nüüd aga kaalub majandus- ja kommunikatsiooniministeerium justiitsministri toel juhtidele lubatud maksimaalse joobeastme tõstmist 0,2lt promillilt 0,5ni!

Tehke seda ja „paar pitsi viina või pudelit õlut ei tee mehele midagi“ -mõtteviisist läbi imbunud Eesti Vabariigi teedelt kantakse sõprade õlgadel kalmistute mulda nüüdsest märgatavalt rohkem endisi terasmehi.