Rain Kooli: Kuhu kadus eesti film?
Eelmisel aastal valmis kolm suuremapoolset filmi, millest üks oli riigi hiigeltoega tehtud "Detsembrikuumus", lisaks "Mina olin siin" ja "Soovide puu". Sel aastal on valmis saadud kaks, "Vasha" ning "Disko ja tuumasõda".
Ma ei tea, mida arvavad asjast ülejäänud filmisõbrad, aga tundub, nagu järgneks uskumatult eufoorisele loomeperioodile väike pohmakas. Hingematvaid šedöövreid masuaegsete filmide hulka ei mahu, kuigi tubli tööd on tehtud nii ühe kui teise puhul.
Väga tahaks mõelda, et ju on sponsorid kivi all peidus ja vaba raha otsa saanud. Samas tuletavad varasemate aastate saavutused meelde, et parimad asjad ei valmi sugugi alati hiigeleelarvete ning isegi mitte kõige kuumemate tähtedega.
Ilmselt valitseb pärast ennastehmatavat edu ikkagi kergekujuline hämming. Peab olema Michael Schumacher, et oma edukusest mitte värisema ja kõhklema lüüa ning kasvava enesekindlusega rauda (õnnestunult) edasi teguda. Schumachereid on vähe, loomeinimeste hulgas eriti.
Loodan, et hämmingust saadakse varsti üle ja paari aasta tagune üliviljakas loomeperiood taastub peatselt. Heade filmidega ei ole nimelt nagu jalgrattaga sõitmisega, et kui korra on tehtud, sünnib sama hea tükk ka kümne aasta pärast. Pigem on nii, et heal tasemel kodumaise filmikunsti alalhoiuks on vaja uusi, huvitavaid lähenemisi pidevalt produtseerida.
Üks pisike soov(itus) mul meie filmikogukonnale oleks. Pange pead kokku ja tehke ära üks originaalstsenaarium masu-Eestist. Kuigi majandussurutis võib tunduda suhteliselt värske haavana, võiks praeguse tragikoomika vaatamine läbi kavala kõverpeegli rahvale hästi mõjuda.
