Rain Kooli: Ehitajast arst, õmblejast esmaaitaja
Tööturul pidavat probleem olema. Iva selles, et tegelikult on turul tööd pakkuda ka, kuigi palju vähem kui siis, kui mull nimega "Eesti majandusime" veel priske välja nägi. Ainult et just selle töö peale, mida pakkuda on, ei olevat tegijaid.
Eestis, nagu igas korralikus, st üha haigemas ning vanemas Euroopa riigis, valitseb nimelt arstide ning muude meditsioonitöötajate puudus. Ise ma seda välja ei mõelnud, Töötukassa osakonnajuhataja reedel ütles. Ütles veel põhjuse ka otsa - et ümberõpe on tore asi küll, aga masse ju arstiks ei koolita ning käbedalt eriti.
Kuulan mina siis sombusel pärastlõunal seda juttu ja mõtlen, et tohoh, miks siis mitte. Kui Tallinna linn saab sotsiaalsete töökohtadega nii hästi hakkama, et meeriabi seda isegi peaministrile nina alla hõõruda saab, siis miks ei peaks sellega hakkama saama Eesti meditsiin.
Ega noid pealinna sotsiaalselt rakendatuid ka ju tuumajaama projekteerima või Tallinna TVd juhtima ei võeta. No, vähemalt kõiki mitte. Suurem osa neist saadab ikka reisi või teeb mingit muud nõu- ja jõukohast tööd. Seega ei pea ka sotsiaalsed meditsiinitöötajad kohe neurokirurgideks hakkama.
Sotsiaalseid meditsiinitöötajaid, ametinimetuselt "elusaatjaid" võib aga hõlpsasti kasutada vähemat haridust ning teisalt rohkemat tööriistade käsitlemisoskust nõudvate ülesannete täitmisel.
Meil on ju hordide kaupa töötuid ehitajaid, kes sae ja kirvega sina peal - neid võiks rakendada väiksematel amputeerimistöödel. Toimetulekuvaegusega õmblejad saavad kindlasti hakkama esmaabis, lappides kokku neid nädalavahetuse pralledel kannatada saanud õnnelikke, kel veel töökoht alles. Ja kui mõne paksmaost bossi puhul nõel ka väheke sügavamale juhtub libisema, siis mis sest.
Töötud seltskonnadaamid võib aga saata masendunutele psühhoteraapiat andma. Nähes nende näitel, kui sassis mõnede inimeste mõttemaailm ikka on, paraneb lõviosa meist raskemastki põdemisest üsna kiiresti.
