Kohtusin oktoobri algul Brüsselis Soomet europarlamendis esindava Astrid Thorsiga. Thorsi partei, Rootsi rahvapartei, on olnud Soomes üks gaasijuhtme kriitikutest. Sellest hoolimata leidis ta, et ka nemad on valmis Nord Streami kodarad kaigastest vabastama.

Thorsi argument oli, et Nord Stream käitub täies mahus Espoo lepingu (reguleerib konsultatsioone naaberriikidega riigipiire ületava majandustegevuse puhul) kohaselt, kuigi Venemaa ei ole lepingule alla kirjutanud. Mis kõige olulisem, Nord Stream on nõustunud kompenseerima gaasijuhtme rajamisega seotud keskkonnakahju. Kaasa arvatud kalapüügi mõjutamisest sündinud kahju kaluritele.

Ma ei hakka siinkohal analüüsima, kas Eesti jäik seisukoht Nord Streami poolt Läänemere põhja paigutatava hiiglasliku paelussi suhtes on õigustatud või mitte. Küll aga paistab juba praegu, kuidas meil selle seisukohaga läheb.

Nord Stream saab pragmaatiliselt mõtlevalt nn Vanalt Euroopalt kooskõlastused ja ehitab gaasijuhtme valmis. Maksab ka kompensatsiooni, kusjuures ohtramalt kui peaks, sest kihk kooskõlastused saada on ikka päris korralik. Tugevad liidud ja ühingud on torulaotajate jaoks nii arvestatavad läbirääkimispartnerid, et rahata ei jää keegi, keda juhe vähegi puudutab.

Eesti aga... Eesti alarmeerib Pika Hermanni varjust Euroopat kogu ehitustööde aja. Alarmeerib ka siis, kui toru ammu valmis ja gaas jookseb. Et te olete pimedad ja ei näe. Et tegelikult on see kõik ohtlik, saastab ja teeb nii, et ei ole enam julge olla.

Ning 128ndat pöördumist Euroopa poole näeb baarinurgas seisvast televiisorist ka see Eesti kalur, kelle naine pealinnatänaval isekootud käpikuid müüb. Sajab vihma. Vesi valgub akna taga seisva kaluri kampsuni alla.

Sees baaris ei pane oma selleaastase kompensatsiooni eest Tallinna sõitnud Soome kalur aga oma kohalikku kolleegi tähelegi. Tema tellib uue õlle.