Paraku ei tungle suusatajad, jooksjad ning ratturid seal sugugi üksinda. Lõviosa neist on võtnud kaasa ka oma lahutamatu "neljajalgse kaaslase", plekist eluka, mis üldiselt reageerib nimele Bemm, Mersu või Audi.

Parematel päevadel on neid seal tee ääres suisa nii palju, et pisuke platsike üle ajab. Siis visatakse lemmikud risti-rästi kuhu juhtub.

Kuna ma Harku metsa liikumisradadele pääsemise punkte suvel-talvel üsna tihti läbin, jääb mulle üsna tihti võimalus imestada, miks pagana pärast tuleb nii suur hulk "tervisesportlasi" kohale autoga.

Kui kõik tuleks Lasnamäelt, siis oleks see veel mõistetav: 12 kilomeetri pikkust maad ei jaksa paljud tõesti suuski kandes läbida. Tagasi kõmpimisest rääkimata.

Aga paljud ei tule Lasnamäelt! Tullakse Kristiinest, Mustamäelt, Nõmmelt... Ja ikka autoga - selleks, et vahetult enne suusarajale astumist end mugavalt istmelt püsti ajada ning kohe pärast suusatamist sama mugavale istmele viskuda.

Nüüdisaja inimene on kummaline olend. Ta on valmis maksma tuhandeid kroone aastas, et jõusaalis mõttetult rauda tirida. Selle asemel, et näiteks puid lõhkuda või õues lumetöid teha. Ta on valmis hüplema mingis aeroobika kummalise nimega kauges sugulases. Selle asemel, et lihtsalt jooksmas käia. Ja ta on valmis kulutama loodust, bensiini ja oma autot, et pääseda tegema seda, mida võinuks vabalt teha selle autosõidu asemel.