Kui 10 aastat tagasi peeti Riigikogu saalis sobivaks õigustada naiste-meeste ebavõrdsust tuues paralleeliks olukorra templiahvide seas, siis täna on maad võtmas avalik arvamus, et naine ei pea olema laulatatud pelgalt kodu ja laste, mees palgatööga. Kas oleme saanud igavaks Põhjamaaks, nagu president Ilves unistas?

Vist on aga veidi vara rõõmustada, sest paljusid ülikooli ajal oma võrdväärsusesse uskujaid ootab tööturule astudes reaalsusšokk. Oleme Euroopa kõrgeima soolise palgalõhega riik, mis – olukorras, kus enamus peresid vajab kahte palgateenijat – toob selle „rahvuskala“ kõigi lauale. Üksikvanemast ema madal palk aga süvendab laste vaesust, kuivõrd Eestis sünnib 60% lapsi väljaspool abielu. Ja teisalt - noored mehed, kes tahavad oma väikelastega koju jääda, kohtavad lastetut ideaaltöötajat eeldavaid tööandjaid.

Viimane soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitas soolist erinevust tajus selle kohta, kellel on Eestis hea elada. Kui 59% naistest (ja suuremgi protsent kõrgharidusega naisi) leidis, et meeste positsioon ühiskonnas on parem kui naistel, siis meestest arvas seda vaid 39%. Uuringus peegeldus ka tugev lõhe ideaalide ja käitumise vahel: 79% meestest arvas, et mehed peaksid olema enam laste kasvatamisse kaasatud, kuid vaid 8% mehi kasutavad võimalust jääda vanemahüvitise perioodiks lapsega koju. Kui poiste kasvatamises peetakse olulisimaks tehnika tundmist ja autojuhtimist, siis tüdrukute puhul söögitegemist, käitumisoskusi ja oma välimuse eest hoolitsemist. Need eeldused toodavad omandatud abitust – naisi, kes ei suuda kruvikeerajat kasutada, ja mehi, kellele pesu pesemine on müstika.

Meid ümbritsevad linnaruumis jätkuvalt esemestatud retušeeritud naised, kelle abil müüakse nii intiimteenuseid kui ka keraamilisi plaate. Ajakirjad meenutavad vajadust võidelda tselluliidi ja mitte palgalõhega. Naise kapital, ütleb eesti meediamaastik, on tema prink keha. Sellisel üheplaanilisel pinnal on raske uskuda, et Eesti on ühe kõrgeima kõrgharitud naiste protsendiga riike.

Selle asemel, et haritud naisi käsitleda sotsiaalse kapitalina, kujutame me neid probleemina. Selles olukorras paistavad naised hääletavat jalgadega: jaanuari andmetel on seitsme aastaga Eestist lahkunud 4661 meest, ent 10 777 naist, eelkõige noort naist. Kerge pole ka meestel, kellelt oodatakse jätkuvalt majandusliku edu saavutamist ja kindlustamist oma tervise hinnaga – meeste keskmine oodatav eluiga on 10 aastat lühem kui naistel. Oleme selles näitajas võrreldavad Valgevene ja Kasahstaniga.

Paraku oleme soolistelt näitajatelt endiselt Ida-Euroopas, kuigi unistame läänelikust elustandardist, teadvustamata oma vastukäivaid ja sotsiaalset arengut pärssivaid stereotüüpe. Põhjamaade suunas liikumist pole vaja karta, sest need pakuvad inimväärset elu kõigile, mida on näha nii õnnelikkuse statistikas kui ka näiteks iibes. Sooliste stereotüüpide õgvenemine ei kaota bioloogilisi erinevusi, vaid ainult kammitsevaid mõttestruktuure.