“Kõht küll veidi aega võbeles pärast söömist, aga kogu džungliseiklusega võrreldes polnudki rohutirtsude söömine see kõige hullem katsumus, tirtsud maitsesid nagu lehesalat,” ütles Raidal SL Õhtulehele.

“Noh, ma sain aru, et keegi teine minu meeskonnast poleks tahtnud neid süüa,” selgitas Raidal, miks ta tirtsude söömise ülesande enda kanda võttis. “Aga nii kahju on, et ma tegin nõmeda ja lapsiku vea — sõin kaks tirtsu korraga — ja me kaotasime. Ometi ma ju nii püüdsin. Tegelikult polegi tirtsud nii eemaletõukavad, nad maitsesid päris hästi,” sõnas ta. “Alla läksid nad päris libedalt, kaks ampsu ja kõik. Kuna võistlus käis aja peale, siis aega närida ei olnud, tundsin küll, et mõned liigutasid kõhus edasi. Aga maitse ei olnud neil üldse kole. Igal juhul ekstreemne kogemus.”

Tirtsude söömisest palju raskem oli Raidali sõnul teine tema ette kerkinud ülesanne: teha lätlastest ja leedulastest meeskonnakaaslastele selgeks, et tema seelikukandmine pole mitte mõttetu epateerimine, vaid teenib puhtpraktilisi eesmärke. “Jumal küll, sarong on sellises kliimas ja sellistes tingimustes ainumõeldav riietusese. Malaisias ja Filipiinidel kannavad sarongi isegi riigijuhid pidulikel üritustel. Ma nägin ise, kui hädas olid minu meeskonnakaaslased, kui nad teksapükste säärte vahelt verdimevaid kaane välja koukisid. Sarongi kandes sääraseid probleeme pole.”

“Inimene on segatoiduline, putukad, eriti grillitud kujul, kujutavad endast inimese toidusedeli harjumuspärast osa väga paljudes riikides,” ütles Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. “Aga ka toorel kujul putukate söömine ei kujuta inimese tervisele mingit ohtu. Iseasi muidugi, kas ka eestlase tervisele. Kuid teisest küljest — sellises kliimas nagu džunglistaaridel Malaisias, võib nakkusoht varitseda ka kõige süütumatel puuviljadel, banaanikoorel näiteks.”