Rahvarindest kui Eesti "vabastajast"

 (347)
Rahvarindest kui Eesti "vabastajast"
---

Juhtusin 19. augusti autoga kodu poole sõites kuulama Kuku järjekordset saadet „Vox Populi“, mis on erakordselt populaarne ja huvitav saade kuna toob üsna selgelt esile rahva seas levivad arusaamad, mälestused ja arvamused. Saatest nähtus, et kuigi iseseisvuse taastamisest on möödunud juba 18 aastat, ei ole ikka veel lõpuni selgeks räägitud selle sündmusega seotud tagamaid ja isikute rolle nende mõjutamisel.

Nii on ka visalt levimas müüt Edgar Savisaarest kui Eesti „ainsast“ Eesti vabastajast, Rahvarinde loojast ning Eesti riigi taastajast. Just nii võis aru saada nii mõnegi saatesse helistanud üliemotsionaalse tädikese paatoslikust väitest, et kui Laar ja Meri istusid 1991.a. augustiputši ajal Rootsis, olid Savisaar, Rüütel ja Toome vapralt Toompeal ja teletorni juures rahvaga Eestit kaitsmas. Sel viisil võib muidugi arutleda ainult väga lihtsustatud maailmanägemusega inimene.

Eeldatavasti olid siis Eestis kõik tollased kommunistid ja nende tippliidrid. Aga miks nad ei olekski pidanud olema?! Kas näiteks 1940. aastal, kui Nõukogude väed Eesti okupeerisid, oli põhjust Läände põgeneda Olga ja Johannes Lauristinil, Johannes Vares-Barbarusel, Karl Särel või Nikolai Karotammel?! Kindlasti mitte, sest tulid ju „omad“-„naši“, tänu kellele nimetatud tegelased said võimu rahvuskaaslaste ja Eesti riigi saatuse üle kaasa rääkida. Nii mõnelegi oli see ka isikliku rikkuse allikaks endiste „rõhujate“ vara ärastades.

Ajaloost on teada vana trikk pööbli poolehoiu võitmiseks: üks röövel tuleb riisuma ja tapma, kuid siis tuleb teine vastavalt eelnevale kokkuleppele kui vabastaja ning kerge liigutusega „vabastab“ rahva röövlist kaaspartneri ikkest. Kommunistid on selliseid mänge mänginud läbi aegade, rääkides „vabastamise“ jutte ette ja taha.

Jutt endistest kommunistidest, sealhulgas Edgar Savisaarest, kui vabastajatest meenutab mulle üha enam Venemaa väiteid kogu maailma vabastamisest fašismi ikkest ning sõja võitjast. Kes aga ajalugu lähemalt tunneb, teab, et tegelikkuses oli bolševistlik Venemaa üks II maailmasõja vallapäästjatest koos Hitleriga.

On teada ju ka see, et kes Eesti poliitikutest, kultuuritegelastest, sõjaväe või Kaitseliidu liidritest 1940. aastal Eestisse jäi, see kas tapeti või küüditati. Kes aga Läände põgeneda jõudis, see jätkas võitlust Eesti piiri taga Eesti iseseisvuse taastamise eest.

Olen veendunud, et just Eesti eksiilvalitsuse ja väliseestlaste sihikindel lobitöö USA ja teiste riikide valitsuste juures koostöös ENSVsse jäänud vabadusvõitlejatega viis lõpuks Eesti iseseisvuse taastamiseni. Kommunistid hüppasid kähku „rongile“, et see ilma nendeta ära ei sõidaks. „Kasuka värvi vahetamine“ on neile alati kõige tühisem ja lihtsam probleem olnud.

Ilmselt oleks täbarasti läinud ka Laaril, Meril ja teistelgi Eesti sisulistel liidritel, kui augustiputš oleks õnnestunud ning nemad Eestisse jäänud. On vähe räägitud sellest, et ka 1991. aastal olid juba nimekirjad tehtud ning küüditamisrongid sisuliselt valmis.

On ju alles hiljutistest uudistest teada, et Laarile ei antud Moskva poolt Venemaa viisatki just tema antikommunistliku tegevuse eest maailmas. Samal ajal käivad aga Keskerakonna ladvikuga seotud isikud Kremlis „teed joomas“ sisse ja välja nagu sõbramehed kunagi.

On üsna küüniline, et endised kommunistid kirjutavad täna Eesti lähiajalugu ümber, justkui oleksidki nemad olnud tegelikud Eesti iseseisvuse taastajad ajal, mil Välis-Eesti vabaduse nimel sisulist tööd tegi ning paljud siinsed vabadusvõitlejad GULAGi vangilaagrites istusid. Täna end „vabastajateks“ pidavad endised kommunistid jagasid aga lahedalt ametikohti ja varasid ning nautisid parteipuhvetite privileege.

Visa on kaduma ka arusaam, et kui tippkommunistide kohtadel poleks olnud eestlasi, oleks need asendatud venelastega ja asi oleks olnud hullem. Mina väidan vastupidist. Eestlasest kollaborant on alati hullem kui vallutaja ise, sest tema püüdlikkus valitsejale meele järele olla ületab kohati terve mõistuse piiri. Nii on ka täna, mil sageli Euroopa Liidu soovitusi vormitakse seadusteks, kusjuures omalt poolt lisatakse veel vürtsi juurde ka, et seadus krehvtisem saaks ja endal vähem vastutust oleks.

Nõukogude Liit oleks väga halba valgusesse jäänud, kui n-ö „vabatahtlikult“ temaga ühinenud riikides poleks kompartei tippkohtadel olnud ühtegi põhirahvusest tegijat. See oleks olnud ülejäänud maailmale just kui kinnituseks Välis-Eesti väidetele Eesti okupeerimisest Nõukogude Liidu poolt. Nüüd sai aga läbi põlisrahvusest juhtide näidata kohaliku rahva „palavat“ armastust Kommunistliku Partei ja Nõukogude Liidu vastu. Sestap ei ole välismaal ka tõsiselt võetavad meie argumendid Nõukogude Liidu okupatsiooni ja repressioonide kohta, kuna tänini troonivad meie riiklikel ametipostidel nõukogude aegsed repressiivorganite, kompartei ja täitevvõimu töötajad.

Meenub tuntud FSB agendi Lugovoi irooniline märkus Eesti väidete kohta okupatsioonist ja repressioonidest ühes teleintervjuus Kristel Parisele — et nagu ENSV aeg nautisid teie juhid kompartei poolt pakutud hüvesid, nii on nad ka täna miljonärid ning naudivad Euroopalikke hüvesid.

Jeesus Kristusel on üks ilus õpetuslause: „Vanadesse lähkritesse uut veini ei kallata!“ See pidi tähendama kogu maailma usulist ärkamist uuele elule. Kuid seda oli võimatu rajada vanale kivistunud judaistlikule käsuseadustikule.

Siiski usaldame ja valime visa järjekindlusega end juhtima endiseid kommuniste, KGB käsilasi, teadusliku kommunismi apologeete ka tänases Eestis — küll presidendiks, peaministriks või parlamendisaadikuks. Kuid tegelikult on need võõrvõimu endised kannupoisid nii oma ajas kinni, et neil puudub võime mõelda riigimehelikult ja mis veel hullem, Eesti riigi või rahva huvides.

Me näeme seda ka tänases Keskerakonnas, millest on kujunenud omamoodi üks suuremaid Eesti ühiskonna lõhestajaid — venelased vs eestlased, vanad vs noored, rikkad vs vaesed jne jne. Kusjuures oma klanni liikmetele jätkub rohkelt maksumaksja raha jagada ilma igasuguse süümepiinata. Ometigi ei saa ükski ühiskond läbi tekitatud eituste ja negatsioonide erinevaid gruppe vastastikku tülli ajades edasi ja paremaks areneda. Ehk on ka siin tänase poliitilise kriisi võti?

Vaatamata eelpoolöeldule on Savisaar seni minu meelest olnud kõige ausam poliitik, kuna ta pole kunagi hüljanud ega reetnud oma leivaisasid Kremlis. Lausa avalikult ignoreerib ta Eesti Vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõttu, kuhu muidu endised kommunistlikud juhid erilise edevusega pürgida üritavad, ta eiras ka laulupeo ja Vabadussõja ausamba avamispidustusi. Järjekindlalt ehitab ta üles nn „kolmandat vabariiki“ kakskeelsuse ja 0-kodakondsusega. Usun, et peagi kannavad vilja ka tema pingutused saada Eesti Venemaa osana SRÜ-sse.

Kahjuks on Keskerakond olnud tänase poliitilise kultuuri kujundajaid, millest oluliselt ei erine Reformierakond ega ka Rahvaliit. IRLil on veel pisut jõudu ilmselt vist tänu omaaegse Isamaaliidu selgroole, kuid ka neil ilmevad kohati keskerakondlikud meetodid asju ajada. Seda eriti just erakonnasisese otsustusdemokraatia ja mehhanismide osas.

1980ndate lõpus oli kõigile Eesti vabadusvõitlejatele, kes ei olnud seotud ei Rahvarinde ega ka Eesti Komparteiga, selge, milline on Rahvarinde missioon ja ülesanne.

Lõpuks toongi seoses sellega mõtisklemiseks mõned tsitaadid Eesti „vabastaja“ Edgar Savisaare suust.

1) Rahvarinde I Kongress. 1988. aasta. Edgar Savisaare ettekanne: „…Teise osa inimeste nostalgia püüab samuti ajalugu tagasi pöörata 1939ndasse, veel parem 1938. aastasse. Neile on iseloomulik see, et nad ei näe vormi taga sisu. Soovitakse igal juhul taastada riiklik iseseisvus, mõistmata, et rahvaste enesemääramisel on väga erinevaid vorme. Rahvarinde eesmärgiks on saavutada uus sisu, mis väljendub vabariigi suveräänsuses, EVIE-s, humanismis ja demokraatias. Mismoodi me seda aga teoks teeme, sõltub konkreetsetest oludest, ja need on määratud poliitiliste realiteetidega. See teist liiki nostalgia on südamelähedane ka mõnele eesti noortegrupile, kes ei usu, et suveräänsust on võimalik realiseerida teisiti kui iseseisva riigina; kes ei usu, et ületsentraliseeritud liitriigist võib saada suveräänsete riikide liit. Nad ei usu, et praegune ühiskonnakorraldus suudab neid tulevikus kaitsta — aga neil on elada veel palju aastaid — ja seepärast on loomulik, et nad püüavad endale kavandada paremat tulevikku.“

2) Intervjuu filosoofiakandidaat Edgar Savisaarega. Tõnu Kõrda, “Maaleht” 5. mai 1988: „…Teiseks tuleb silmas pidada, et Rahvarinne luuakse perestroika toetuseks. Kuna perestroika teele asus esimesena partei, siis järelikult on Rahvarinne loodud ka partei toetuseks. Arvan, et praktilises tegevuses kujuneb Rahvarinde üheks põhiülesandeks kõigi jõududega aidata kaasa NLKP XIX Parteikongressi otsuste kiiremale elluviimisele Eesti NSVs.“

P.S. Käesoleva kirjaga esindan isiklikku arvamust