Rahuliikumise taassünd
Vaatamata 11. septembri järgsele patriotismipuhangule kinnitavad rahuliikumise veteranid, et nad kohtavad vähem vaenulikkust kui Vietnami ajajärgul. Üheks põhjuseks võib siin olla hiljutistel protestidel osalenute lai skaala — alates vanaemadest, üliõpilastest ja “rahu eest võitlevatest jalgpallimemmedest” kuni lokauti löödud afroameerika sadamatööliste ja hallinevate beibibuumeriteni, kes elavad veelkord läbi oma noorusaja joobumust.
Erinevalt 60’ndatest ei kaasne edastatava sõnumiga vastukultuuri elustiili propagandat. Slogan “Make love, not war” on saanud uue kuju: “Make peace, not war.”
Tänapäeva tõusulaine on “algusest peale rohkem poliitiline, põhinedes arusaamal, et sõda Iraagiga on ebaõiglane,” väidab oktoobrikuiste protestiaktsioonide taga seisnud koalitsiooni A.N.S.W.E.R. koordinaator Richard Becker.
Erinevalt tänasest oli 60’ndate protestilaine tingitud põhiliselt hirmust, et üha enam ameeriklasi sureb sõjaväekutse tõttu. “Võttis tuhandeid laibakotte enne kui liikumine hoo sisse sai,” ütleb Becker.
Vietnamile järgnenud skandaalid — alates Watergate’ist ja lõpetades USA toetusega sõjalistele diktatuuridele ning sekeldamisega Tšiilis ja Kesk-Ameerikas — on kahandanud USA avalikku süütust. “Külma Sõja möödumise ja punase hirmu kadumise järel on inimesed vähem vastuvõtlikud valitsuse keerutamistele,” väidab aktivist Ziad, kes palub oma täisnime varjata.
Mõned hindavad aktiviste, kes on läbi aastate pööranud tähelepanu kodustele probleemidele ja USA välispoliitikale, olles sellega pannud aluse inimeste valmisolekule öelda oma sõna. Noorte ja üliõpilaste seas on globaliseerumisvastased teinud tugevat tööd “ühendamaks sõjahüüdeid korporatsioonide rahajanuga,” ütleb Ziad.
Kodanikuõiguste juurdekasv töökohtades, äris, koolides ja riiklikes institutsioonides on aidanud rassiliselt mitmekesistada keskklassi — kõne all oleva liikumise põhilist aluspinda. Ka see on erinev 60’ndatest, mil rahuaktivistide seltskond koosnes peamiselt valgetest üliõpilastest.
Tänapäeva sõjavastased organisaatorid “on leidnud liitlasi vähemusgruppidest,” ütleb Roxanne Lawson. Eelnevalt on Mustad Hääled Rahu Nimel, kes teenisid kannuseid immigrantide õiguste eest võideldes, kinnitanud, et näevad sõda “koduse ebaõigluse pikendusena.” Iraagi ründamist mittepooldavate gruppide hulka kuulub ka Ameerika Araablaste Diskrimineerimise Vastane Komitee.
Organisaatorid on ajastanud jaanuaris toimuvad rahumarsid Martin Luther Kingi püha nädalavahetusele, et tuletada meelde Kingi tugevat vastuseisu Vietnami sõjale.
Üha enam immigrantide peredest pärit noori inimesi, kes suhtuvad kriitiliselt USA rolli nende vanemate kodumaal toimuvas, julgevad avada oma suu, sest nad on USA kodanikud.
1960’ndatel Vietnami sõda toetanud töölisühingud on küll poliitiliselt orbiidilt tagasi tõmbunud, kuid sõjavastased meeleolud kasvavad ka neis. Ehituskojad ja tööstusliidud jäävad puutumata, nagu allikad kinnitavad, kuid mitmed kohalikud töölisjuhid on toetanud petitsioone ning pidanud kõnesid protestimiitingutel. Paljud Vietnami-aegsed aktivistid on tööl ametiühingutes ning tegelevad sõjavastase agitatsiooniga. Üheks selliseks peab end ka Daz Lamparas.
“Kohalikest on paljud ägedad sõjavastased,” ütleb San Fransisco ametiühingutegelane Lamparas. “Aga enamik ühinguid ootab kesknõukogu otsust.”
Lamparase teatel on tugev opositsioon tervishoiutöötajate ja teenindajate seas. “Paljud meie liikmetest on immigrandid. Ma olen näinud sõda, kodusõda, Marcose diktatuuri ajal Filipiinidel. Ma ütlen teile, et see ei ole film. Minu teada on paljudel meie liikmetel olnud samalaadseid kogemusi oma kodumaal.”
Pinge võib aga viia selliste lõhenemisteni, mis kunagi nõrgestasid Vietnami-aegset liikumist. Iisraeli- Palestiina on konflikt tekitab lahkarvamusi. Palestiinlaste toetajate silmnähtav ülekaal on hoidnud eemal mitmeid Iisraeli-sõbralikke liberaale.
Potentsiaalseteks tüliõunteks on ka relvastusinspektorid. Koalitsioon A.N.S.W.E.R. ei toeta ÜRO inspektsioone. “See on lõks,” väidab Becker. “ÜRO lööb lõpuks templi Bushi sõjaplaanile.”
Samas on prominentsetest liberaalidest ja kuulsustest koosnev koalitsioon Win Without War korraldanud kampaania inspektorite toetuseks. Mõned liberaalidest kriitikud väidavad, et A.N.S.W.E.R. on tegelikult Marksistlike Tööliste Maailmapartei lööksalk ning süüdistavad seda kogu liikumise kaaperdamises. Ameerika Sõprade Komitee direktor Bette Hoover lükkab taolised väited ümber.
“Kui grupid kerkivad esile, siis ei hakka me nende saavutusi diskrediteerima,” ütleb Hoover. “Kuid me ei ole naiivsed. Kui nad lasevad kõlada ka teiste häälel ning nende programmid ei hakka domineerima, siis on kõik korras. See on nagu oleksid inimesed erinevatest kirikutest. Me saame ikkagi teha koostööd.”
Seni aga jätkavad liikumise organisaatorid — keda üks aktivist kirjeldab kui “võrgustike võrku“ — konverentskõnede pidamist ning kriisiolukordade lahendamist, et juhtida rööbastelt Bushi sõjamasinat, mis kihutab Bagdadi poole.
Tõlkinud Andres Laiapea
