Vastuses küsimusele, kas riik peaks riskikapitalistide valearvestused kinni maksma või mitte, peitub maailmavaade. Eesti praegune valitsus on oma seisukoha juba avaldanud: Ansipi nõunik teatab meile, et kui meil juhtub midagi USA sündmustega võrreldavat, siis ei riik siinmail maksumaksja rahaga finantssektorit jalule aitama ei hakka. Opositsioon on pikka aega eelistanud vastupidist lahendust.

Ent küsitav on, kas nende kahe maailmavaate vastandamises peituvad lihtsakoelised vastused tänapäeva maailmas enam toimivad. Võime ju öelda, et kui suurriikide majandused elasid üle maailmasõjad ja kolmekümnendate suure depressiooni, siis elavad nad üle ka praegused krahhid.

Kuid maailm ja tema majandus ei ole enam seesama, mis viimaste suurte sõdade aegu või kolmekümnendatel. Globaliseerumine on teinud oma töö ning suured paugud USA-s mõjutavad kogu maailma palju otsesemalt kui varem. Eesti majanduse ohud peituvad just tema väiksuses: kergegi tuuleõhk suurtes majandustes võib siinmail põhjustada jalgade pealt pea peale pöördumise.

Ent kus oht on kõige suurem, seal kasvavad ka paranemise ja edenemise võimalused. Sellal kui suurriikidel võib uuesti jalgade mahasaamiseks kuluda mitu aastat, võiksime meie tarkade otsuste korral kõige hullemat vältida ning põhjast taas kiiremini pinnale tõusta. Väiksemad on kiiremad — loodetavasti ka targemad.

Juba on õhku visatud küsimus, mis tuleb pärast kapitalismi. Vaevalt teab keegi veel ühest vastust. Vaevalt saab see vastus olla lihtne. Ent kui analüüs enam ei aita, tuleb mõelda sünteesile.