Juba kolmandat aastat järjest toimus Järvakandis Eesti suurim rokifestival Rabarock. Tegelikult on Järvakandis üht-teist korraldatud juba palju kauem, aga esimene suur, julge ja auahne samm tehti kolm aastat tagasi ning see õnnestus täielikult — rahvas jäi rahule, sest koju kätte toodi lemmikuid igale maitsele. Seda mitmekesist joont jätkas Rabarocki tiim tänavugi, kui esinejate nimekirjas olid näiteks nii erinevad bändid nagu Dagö ja Laibach.

Hakkame minema, jõuame kohale

Reede hommik valmistas ilmselt paljud rabarokkijad ette külmaks ja vihmaseks nädalalõpuks, sest õues võttis inimesi vastu meeletu tuul ja taevas oli enamasti pilves. Tundus, et esimest korda veab ilm festivalikülastajaid alt kogu südamest. Aga ei — pärast keskpäeva lõõskas Järvakandi taevas kuum päike ja sellist ilma pidas pühapäevani. Inimesed festivalialal ja telklaagreis aina kärssasid ja üritasid end igal võimalikul viisil jahutada, kuid loomulikult ei takistanud see kedagi muusikat nautimast.

Esimesel päeval lülitas rahva sisse Shelton San, mis oli kuuldavasti teinud ühe eriti hea esinemise. Meie oma seltskonnaga jäime sellest ilma, jõudsime kohale liiga hilja. Poets of the Fall on see osa kirjust bändivalikust, mis mulle midagi ei pakkunud, seega jätsin nad vahele. Kolmandana lavale läinud Pedigree mõjus sellises päikeselõõsas kuidagi väga veidralt, kontrast oli suur ja paraku mitte positiivne, kuigi truud fännid väitsid kui ühest suust, et oli üks väga hea esinemine.

Järgmisena liikusime pealava juurde, kus esinema hakkas Apoptygma Berzerk, bänd, mida meie seltskonna enamik tungivalt näha soovis, kuid mis osutus laivis nii ootamatult teistsuguseks kui plaadilt kuulates ja jättis seega üsna halva mulje. Heli käis justkui luust ja lihast läbi ja polnud üldsegi kuigivõrd nauditav, seega jätsime selle bändi sinnapaika ja siirdusime telklaagrisse.

Telklaager elab

Telklaager on kahtlemata Rabarocki pärisosa, seal veedetakse aega sama palju või rohkemgi kui festivalialal. Kõige erinevamaid elukombeid ja suhtumisi kohtab seal, nii häid kui halbu, nii naljakaid kui häirivaid. Seekord seadsid end meie kõrval sisse saarlased, kelle venivat kõnet oli küll mõnus kuulata, aga saarlasele omaselt pidasid nad hoolimata tarbitud alkoholist vastu varaste hommikutundideni ja muutusid kogu aeg järjest lärmakamateks. Paljud seltskonnad mängisid kitarri ja laulsid kogu hingest, leiti ja kaotati paarilisi. Oli neidki, kes ei pidanud paljuks end lehmaks, karuks, lambaks, printsessiks või kauboiks kostümeerida, üks härra patseeris aga ringi südametega pidžaamas. Ühesõnaga — elu kees.

Mõistus kadus esimese suure suvepeoga peast päris mitmel ja kohati oli alkoholist läbiimbunud tegelasi päris tülgastav vaadata, aga mingeid väga oluliselt häirivaid vahejuhtumeid siiski ette ei tulnud. Ka politseinikud ja turvamehed võtsid asja üsna rahulikult ning mingeid mõttetuid intsidente sel tasandil ei tekkinud.

Veidi aega telkide juures veetnud, mõned hiljem saabunud sõbrad vastu võtnud ja paar jahutavat jooki joonud, liikusime tagasi Dagö viimaseid lugusid vaatama. Kuigi arvasin, et olen Dagöst päris väljakasvanud, selgus, et vanad teada-tuntud lood on endiselt väga kaasakiskuvad, nii et lõpuks oli päris kahju, et neid algusest peale vaadata ei viitsinud.

Clawfinger juhatab öösse

Ja siis oligi Clawfinger. Nagu eelmisel aastal Hollywoodis, alustasid nad seegi kord oma esinemist Bondi-seeriast tuntud „Goldfingeri” meloodiaga. Minu jaoks on Clawfinger üsna hiljutine avastus, seega ootasin nende esinemist väga. Ja jäin ka sajaprotsendiliselt rahule, kuigi lugude vahele peetud kõned olid ehk veidi liiast. Kõlasid lood neegritele, homoseksuaalidele, naiste kaitseks. „Vähemuse-metal”, nenditi mu kõrvalt. Aga superhea tunne jäi sisse sellegipoolest, isegi õhtul väga kiiresti saabunud meeletu külm ei tundunud nii õudne.

Öö oli päris ränk, kuna temperatuur langes maapinnal ilmselt ülimadalale ja päris niisuguseks olukorraks polnud me valmistunud. Igal aastal pärast Rabarocki tundub, et elus enam ma ei telgi, aga kolm aastat on siiani ikka ja jälle lõpuks telk käiku läinud.

Järvakandi väljaspool Rabarocki

Kuid tasakaalustamaks öist külma, võttis järgmine hommik vastu kordades kuumema päiksega kui see seda eelmisel päeval olnud oli. Natuke abistas Järvakandi ühissaun, mis on haruldane võimalus ajas tagasi minna — nõukaaegne riietusruum ja vineerist kapid, keeratavate nuppudega kraanid. Sel aastal pakuti veel eriti vanakooli värki — veekatkestuse tõttu dušid ei töötanud: “Juhtub ikka, igal aastal on korra nii olnud,” nentis kassas istunud ja piletiraha kasseerinud proua. Pesta sai ainult vana hea kausimeetodiga, aga vähemasti sai veidigi värskendust ja taolises lõõsas nagu laupäeval, oli see tõesti hädavajalik.

Teine omaette elamus on poeskäik — Järvakandis on kaks pisikest poodi, mis mõlemad varahommikust peale ummistunud. Nii et päeva mitmekesistamiseks ja meeleolu tekitamiseks soovitan kindlasti veeta tunnikese poesabas koos teiste väsinud, näljaste, kuid enamjaolt siiski üsna heatujuliste inimestega. Kui midagi muud ei juhtugi, siis kuuled vähemasti võhivõõraste inimeste kohta, et kes kellega tülli läks, kes kelle maha jättis ja kes kuivõrd alkoholiga piiri oskas pidada. „Enam ma talle uusi võimalusi ei anna. Minul on ka kusagil mingi piir!” kurtis üks tütarlaps seekord probleeme poiss-sõbraga. Noormees olevat viimane tõbras ja egoist. Teised jälle arutasid terve aja, kas peaks võtma õlut plastpudeleis või purkides, klaastaara oli välistatud.

Täie hooga lõpuni

Kuna saun ja pood võtsid ära päris paraja tüki aega ning pärast seda oli veel hädasti tarvis söömiseni ka jõuda, oli meie seltskonna teise päeva esimene bänd Nick Olivieri and The Mondo Generator. Mina polnud seda varem kuulnud ja kujutasin ette midagi hoopis teistsugust, seetõttu olin lavalt kostva kohatise kisa peale üsna üllatunud. Minu maitse ei olnud see kohe mitte, aga silmaringi laiendamise huvides natuke vaatasin ikka. No et on ka midagi sellist maailmas olemas.

Järgmised bändid, Tharaphita, Pain ja Kosmikud, jäid jällegi vahele. Esimesed kaks lihtsalt sellepärast, et ei ole minu teetass, aga kolmas lihtsalt kuidagi ununes. Tahtsin väga näha, kuigi kartsin, et „Pulmad ja matused” ei lahku meeltes jälle mitmeid päevi nagu tavaliselt. Tikub kummitama jääma. Aga nüüd vedas mälu lihtsalt alt ja terve bänd ununes.

Kuid pärast Kosmikuid veetsime festivalialal sisuliselt kogu ülejäänud lahtioleku aja. Electric Six oli Clawfingeri ja Mr. Lawrence´i kõrval üks põhilisi bände, kelle pärast end läbi kõigi takistuste Rabarockile kohale surusin. Ja see oli seda vaeva väärt! Kuigi kuidagi sirgjooneline ja äkiline ning kiire lõpuga, oli see täpselt see, mida ootasin. Ainsaks veidraks asjaks jäid neilgi vahekõned, mille teemadeks narkootikumid ja Bush ning mille puhul ma polnud päris kindel, kas tegu on naljaga või ajab härra tõsijuttu. Enim kaasaelatud lood olid „Danger! High voltage” ja „Gay Bar” ning huvitava faktina võib ära mainida, et nende solist on eemalt vaadates üsna nagu Dylan Moran seriaalist „Black Books”.

Ja siis tuli Mr. Lawrence. Ootused ja lootused olid laes igal juhul ja seepärast tuli võib-olla õige natuke pettuda. Härra Raua hääl polnud justkui päris see, mis varem ja kohati oli publik väga tuim. Tekkis tunne, et oleks vaja võimet plaksutada paarikümne inimese eest, kes ümberringi tuimade nägudega passisid, sest hoolimata häälest ja paarist apsakast oli bänd selle kahtlemata ära teeninud. Kohe väga ilus oli hämarduva suvetaeva all „Moonchildi”, „Annabeli” ja muid kustumatuid lugusid kuulata. Et mul oli võimalus sellist bändi üle nii pika aja ja võib-olla viimast korda üleüldse laivis näha, selle võimaluse eest olen küll ääretult tänulik.

Ning oligi viimane bänd. Vaatasime ka natuke Laibachit, mis sest, et keegi meist sellist muusikat ei kuula. See oli võigas, aga omamoodi huvitav kogemus: enne esinemist saksa lood, siis odav nipp mängida ette Eesti hümn (kuigi kahtlemata on seda alati ilus kuulda ja oli päris omaette elamus vaadata, kuidas joobnud inimesedki end murult püsti ajasid ja kaasa laulsid) ja viimaseks piisaks loosung „Deutschland über alles”. Andeks, see võib olla kõik üldse mitte nii mõeldud, aga minu jaoks oli siiski pisut liig. Omamoodi isegi imetlen inimesi, kes leiavad, et see muusika on hea ja ilus ja seda tasub kuulata, sest minu maitsest on see väga kaugel eemal, ma ei mõista seda.

Ja nii, samamoodi äkki ja ootamatult, nagu tekkis viimasel hetkel võimalus ka sel aastal Rabarockile jõuda, sai see ka läbi. Laagrisse, mõned sõnad juttu sõpradega ja telki magama, et hommikul maruvara ärgata ja bussile jõuda. Täpselt siis, kui Rapla buss Järvakandi bussipeatuses paigalt võttis, hakkas vihma sadama. Üks aasta jälle möödas, üks aasta jälle kirjas. Ja hoolimata tolmust ninasõõrmeis ning meeletust väsimusest parim kolmest, mis siiani olnud on. Järgmisel aastal kindlasti uuesti.