Raamatuarvustus: Kui Venemaa vallutas Eesti ja Jack Ryan meid päästis
Veebiajakirjas EstonianWorld ilmus Sten Hankewitzi arvustus Tom Clancy viimasele romaanile „Command Authority".
Raamatu tegevus toimub tänapäeval. Venemaa presidendiks on endine KGB-lane, kes kasutab muuhulgas fraase nagu „NSVLi lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia". KGB tänapäevane variant FSB on muutunud riigis kõikvõimsaks. Ettevõtteid „riigistatakse", mis on „uuskeelne" väljend varastamise kohta ning kokku röövitud varad jõuavad mingil kummalisel kombel riikliku gaasiettevõtte Gazpromi kätte.
Tõepoolest, tegu on üsna täpse kirjeldusega tänase Venemaa oludest, mis viimastel aastatel on aina rohkem hakanud meenutama oma eelkäijat, Nõukogude Liitu. Riiki juhib tsaar, kelle sõnul eksisteerib Venemaal mingi eriline, „juhitud demokraatia". Kui see tsaar otsustab laiendada oma riigi mõjusfääri, siis vaatab ülejäänud maailm lihtsalt pealt, sest sekkumiseks vajalik varustus, cojones, on puudu.
Õnneks pole asjalood nii Tom Clancy viimases romaanis „Command Authority". Eelmise aasta oktoobris lahkunud Clancy ei uskunud rahu sobitamisse ja seda põhjusega. Just see muudabki raamatu nii nauditavaks.
Tuginedes ajaloolistele faktidele ning Venemaal viimastel aastatel juhtunule, maalib „Command Authority" Eesti jaoks tumedates toonides pildi. Väikeriigi vallutavad Vene väed, et idanaabri suhtes toime pandud terrorismi eest kätte maksta. Hoolimata NATO liikmelisusest, ei tundu allianss Eestile appi tulevat. Kiire sõjakäigu kirjeldus, sealhulgas ka Põlva linna kaart, mis kannab pealkirja „The Battle for Põlva" tekitab hirmujudinaid, sest tegevustik on lihtsalt nii realistlik.
Lisaannuse realismi pakub mõistagi ka see, et Venemaa ju kasutabki ähvardusi, et sundida naabreid oma nõudmisi täitma. Vaadake või Gruusiat, mis kaotas osa territooriumist, sest Kreml otsustas neile õppetunni anda. Kes ütleb, et sama ei või juhtuda Eestiga?
Teine põhjus, miks raamatu sündmustik näib iseäranis elulähedane, on selles, et Clancy on omamoodi prohvet. Nimelt ennustas ta ette 9/11 sündmusi, kuigi raamatus „Debt of Honor" lendas Kongressi hoonesse hoopis jaapanlasest piloot. Sarnasel kombel nägi Clancy ette ka Gruusia sõda ja Osama bin Ladeni vahistamist. Seda arvestades kirjutas üks mu tuttav Facebookis, et kui ta Põlvas elaks, oleks ta väga murelik.
Eesti õnneks ei ole raamatus tegutsev USA president venelaste suhtes järeleandlik. President Jack Ryan - kelle nimelist CIA analüütikut on filmides mänginud Harrison Ford - saadab oma väed eestlastele appi.
Aga kõik see ei ole raamatus tegelikult peamine, sest „Command Authority" pakub uskumatult palju ootamatuid pöördeid. Kuigi raamat on ilmselt Clancy lahkumise tõttu valminud kahasse Mark Greaney'ga, on Clancy käekiri ikkagi kõikjal tajutav ning tegemist on kindlasti maailmatasemel teosega, millest võib nii mõndagi õppida.
Just, ma usun, et romaanist võiks midagi tõesti kõrvataha panna. Arvestades raamatu realistlikku olemust ja täpseid kirjeldusi tänase Venemaa toimimisest, siis usun, et see aitab parandada inimeste ettekujutust meie idanaabrist. Seda on aga vaja, sest liiga palju on neid, kes usuvad, et Venemaa on normaalne ja demokraatlik riik ning et kõik inimesed ja riigid, kes seda ei mõista, ajavad lihtsalt kiusu.
Tegelikult peaksime märkama hoopis seda, kuidas Venemaa ise kiusab kõiki oma naabreid. Nagu ütles kuulus Inglise spioon James Bond 1995. aastal linastunud filmis „GoldenEye": „Valitsused vahetuvad, valed jäävad." Iseäranis on see tõde täna, 23 aastat pärast Nõukogude Liidu langemist.
Loetud päevade pärast on tuhanded eestlased liimitud telerite ette lootusega, et Sotšis läheb mõnel meie murdmaasuusatajal hästi ning et see toob Eestile tohutul hulgal au ja kuulsust. Uskuge mind, nii siiski ei lähe. Selle asemel saavad inimesed üle maailma Eesti olemasolust teada tänu tunnustatud kirjaniku suurepärasele raamatule. Ja see pole üldse mitte paha variant.
