Puuetega inimesed Eestis

Milline tulevik ootab Eesti puuetega inimesi, ei oska tänase seisuga keegi veel prognoosida. Üks on kindel — tulevikult ja Euroopa Liidult oodatakse kõike seda, millega Eesti iseseisva väikse riigina seni hakkama pole saanud.

Kadri Jäätma,

Eesti Puuetega Laste Vanemate Liidu president:

Euroopa väljakujunenud demokraatlikes riikides aksepteeritakse enam inimeste eripärasid. Tavaline on näha tänavapildis puudega inimesi. Erivajadustega inimestele on tagatud turvalisem keskkond. Mitte ainult liikumisruumi mõttes vaid ka inimeste tolerants on suurem.

Kõige olulisem erinevus Eesti ja Euroopa riikide vahel puuetega inimeste elus on suhtumises ja väärtushinnangutes.
Meie ühiskonda kammitseb 50 aastane nõukogude pärand, kus puuetega inimesed suruti nelja seina vahele ja väga vähe pöörati tähelepanu erivajadustega inimeste probleemidele.

Üks olulisemaid tegureid erivajadustega inimeste elukvaliteedi paranemisel on töökoha olemasolu.
Euroopa Liit ei sekku otseselt liikmesriikide sotsiaalpoliitikasse. Kuid esimestel liikmeksoleku aastatel investeerib Euroopa Liit inimressursi arendamiseks Eestis.

Aastatel 2004-2006 saab Eesti Euroopa Sotsiaalfondist aktiivsete tööturumeetmete rakendamiseks 304 miljonit krooni ja sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks 94 miljonit krooni. Selleks , et seda raha saaks kasutada peab Eesti riik oma eelarvest lisama vastavalt 76 ja 24 miljonit krooni. Sotsiaalse kaasatuse suurendamine lähtub Euroopa Liidu sotsiaalse kaasatuse strateegist ning Nice i tippkohtumisel vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks seatud eesmärkidest:

• suurendada tööga hõivatust ning tagada kõigi inimeste juurdepääs ressurssidele, õigustele,kaupadele ja teenustele,
• ennetada sotsiaalse tõrjutuse riske
• aidata ühiskonnas kõige haavatavamaid,
• kaasata kõik asjaosalised.

Kuigi otseselt Euroopa Liit ei sekku riikide sotsiaalpoliitikasse, jälgitakse väga tähelepanelikult erivajadustega inimeste olukorda, nende tööhõivet ja kaasatust ühiskondlikku ellu. Eesti riik on sunnitud muutma oma seadusandlust erivajadusega inimesi soosivamaks. Muidu ei võeta meid tõsiselt.

Kaido Kalm, Eesti Invaspordiliit:
Mida ootavad puuetega inimesed Euroopa Liiduga liitumiselt?
Kindlasti on inimeste ootused erinevad ja kindlasti on ka puuetega inimeste hulgas nii liitumise pooldajaid kui vastaseid. Üks mis kindel, mingit taevamannat eimaksa oodata ei liitumisest või mitteliitumisest.
Tundes paljusid puuetega inimesi üle maailma, tean, et suuremaid ja väiksemaid probleeme leidub kõikjal. Selge on see, et hädasolijad loodavad leida lahendusi oma probleemidele.

Mis on Eesti viimaste aastatega muutunud ja mis on hetkel veel kriitiliselt kehvas seisus?
On hakatud rääkima ja vähehaaval arusaama, et lisaks tervetele on ka olemas inimesed, kes on õnnetustes oma tervise kaotanud. Kuid tihtipeale ei saada sellest probleemist enne aru, kui kas ise jäädakse ratastooli või kui kellegi pereliikmega midagi tõsist juhtub. Eriti nõme on ajukääbikutest Mersude ja BMV-de omanike ülbe suhtumine ja liikumispuuetega inimestele mõeldud parkla-kohtade hõivamine. See näitab ehedalt suhtumist või õigemini selle puudumist.

Kas EL’ga liitumine annab puuetega inimestele paremad võimalused töö ja eneseteostamise leidmiseks?
Ma arvan, et hetkel on see n.ö. kohvipaksu pealt ennustamine, sest ainult liitumisega ei muutu ühiskonna suhtumine päevapealt. Ka ei saabu rikkus ega õnn 14. septembri õhtuks veel meie õuepeale, see on ikka pikk ja vaevaline protsess, mis tuleb edukalt läbida.Ilma liitumiseta oleks see aga veelgi vaevalisem.

Kas EL’ga liitumine edendab invasporti ka Eestis?
Invasporti saavad Eestis arendada ikka ainult kohalikud invasportlased. Muidugi saaks invasporti palju paremini teha ja rohkem inimesi kaasata, kui liitumine EL-ga tooks kaasa suure rahalise toetuse meile. Praegu on olukord selline ,et aasta aastalt jääb riigipoolne toetus invaspordile üha väiksemaks ja väiksemaks ning praeguse valitsuse soov lõpetada riigiosalusega firmade sponsorlus, lõpetab varsti meie tegemised sootuks. Samas pannakse nende firmade etteotsa täielikud käpardid (a´la Alo Streimann), kes lasevad firma põhja ja saavad lahkumiskompensatsiooni sadades tuhandetes omal soovil lahkumisel.
Kahjuks on nii, et raskema puudega inimene on töötu ja elab a´la 1500 kroonisest pensionist ning raske on teda “sundida” sporti tegema ja trennis käima, kui kõige eest peab maksma — transport, treeningvarustus jne
Vaatamata raskele olukorrale püüame siiski entusiastidena jätkata.

Miks ei räägi puuetega inimesed oma saavutustest siis piisavalt palju?
Kus ja kellele ? Ajalehtedes ja ajakirjades on pildid ja jutt ainult sportlastest, kel kõvade toetajata logod dressidel. Esimene suurem kajastus ajakirjanduses oli Salt Lake City Paraolümpia mängudelt 2002 aastal, kus meil oli kaasas pressiesindajana Indrek Petersoo, kes tõesti suutis meie tegemised toimetamised ka Eesti ajakirjandusse suruda. Au talle.

Kuidas on elada Eestis puudega? Kas see elu on elamisväärne?
Missugune elu on elamisväärne, küsiks vastu? Kui sul valida pole antud, tuleb elada, kuidas saad. Enamusi on neid tabanud õnnetused teinud vaimult palju tugevamaks, kui kõik terved kokku.
Me ei oota tervetelt mingit ette-taha kõige ära tegemist, pigem andke võimalus ise ennast tõestada — et saame hakkama.

Kas ja millised võimalused on puudega inimesel leida tööd? Kas on olukord, kus haritud inimesed värvivad endiselt ARS’i käsitöökarbikesi, ehkki oleksid võimelised oluliselt paremaks?
Palju sõltub inimesest endast. Kõik tööd on tegemist väärt ja vajalikud kui neid tehakse. Kui kõrgharidusega inimene teeb midagi muud, mitte erialast, siis peab olema selleks mingi põhjus, kas suutmatus teha õpitut või on valitud vale eriala või soovimatus osaleda konkurentsis.

Kas vaatate tulevikku optimistlikult?
Teisiti ei saagi elus edasi. Enamus meist on seda siiani teinud ja ma loodan, et nad ei pea tuleviku (võimaliku liitumise) suhtes pettuma.