Puuduv usuline mõõde

Sümbolite, märkide ja lugude jõud on suurem, kui oskame seda igapäevaelus ette kujutada. Eestiski otsiti mõni aeg tagasi aktiivselt rahvale ja maale iseloomulikku lugu või märki, mis sobiks nii omale tarvitamiseks kui väljapoole tutvustamiseks.

Sellel teel jõuti konkreetsete sammudeni: valitsuse otsusega alustati ja siis jälle lõpetati Eesti brändi otsingud, Tallinna mainekujunduses mõeldi surmatantsu kasutusvõimalustele (tänaseks tundub, et sinnapaika see jäi), palju kõneldakse meile omasest rehepaplusest jne. Aktsepteeritavate tulemusteni jõuda pole lihtne, sest üheltpoolt peaks resultaat olema piisavalt atraktiivne ja aktuaalne, mis mõjuks just nüüd ja praegu, ning samas ajatu, mis tagaks märgi omaksvõtmise erinevate põlvkondade poolt.

Kirjeldatud otsingud tõid minu jaoks veel kord välja religioosse keskkonna eksponeerimise nõrkuse ja ühesuunalisuse. Tegelikkuses võib sellest keskkonnast leida tohutult lugusid ja eeskujusid, mis aitaksid igaühel meist saada vabaks, sõltumatuks ja paremaks isiksuseks. Paljudele on aga see sfäär veel avastamata.

Suured usulised lood on tõepoolest võimsad, piisab kui mõned pildid silme ette manada: lihtsast külatüdrukust kasvanud Prantsusmaa vabastaja nõidpühak Jeanne d’Arc vägede eesotsas ja pärast tuleriidal, paks Aquino Thomas süvenenult oma “Summat” kirjutamas ning elu lõpul seda kuivadeks aganateks nimetamas, populaarne õpetaja Abelard oma armastatut Heloise’i kallistamas ja hiljem kastreerituna mungaseisust vastu võtmas, ühtviisi loomi ja valitsejaid armastav Sarovi Serafim karu patsutamas jne.

Kahjuks on meil usuliste sündmuste kujutamisel ülekaalu saanud magusavõitu pildid paradiisiaiast ja piiblisündmustest, sellele magususele vastanduvad räigevõitu protestid või siis steriilsevõitu uuema ilmutusena tutvustatavad surmigavad tekstid.

Kuivõrd võiks olla religioon osa Eesti märgist? Osalt vähendab siin võimalusi meie protestantlik traditsioon, mistõttu isegi Maarjast rääkimine Maarjamaal ei oma erilist kõlapinda. Ka Eesti tuntumaist kirjanikest on religioonist enam ainet ammutanud üksnes kadunud Ain Kalmus, kuid ka tema on meie oma mehe, Pudiviru vanema Tabelinuse, kõrval võtnud oma tuntumate teoste teised peategelased piiblist: libuga abiellunud Hoosea ning Jeesuse reetnud Juuda.

Meil on kindlasti aga veel küllalt usulisi tegelasi ja sündmusi, keda või mida saaks kasutada: Taanlaste lipu saamise lugu, meie omad prohvetid Järve-Jaan, Karl Reits, rahvausundi eest kannatajad, näiteks ravitsemise eest Viru-Nigulas põletatud Ann, veidi eksootilisemate vaadetega Vend Vahindra ja Ashin Ananda jt.

Tundub, et religioosse keskkonna esitlemisel laiemale publikule on jäänud puudu just intellektuaalsest emotsionaalsusest. Koduajakirjades kujutatakse religiooni ülekaalukalt vanaaegse dekoratsioonina, mis on küll ilus, kuid ei nõua mõtlemist, teoloogilised artiklid jällegi kipuvad raskevõitu ja spetsiifilised olema, rääkimata siis asjatundmatu üleolekuga kirjutatud artiklitest.

Nii ongi religioosse keskkonna võlu siiani suurele osale rahvale avastamata. Asi võiks aga jõuda olukorrani, kus isegi esmakordsel koos voodisse minekul tunnetaks noored, et kui religioosne mõõde on puudu, muutub kogu asi ebahuvitavaks.

Olen oma õpetamistöö põhiliseks eesmärgiks pidanud üldiste teadmiste andmist religioonide kohta ja selle kõrval püüdnud õpilastele näidata, et religioon on tõsiseltvõetav elusfäär. Olen ka tunnetanud, et mu töö oleks tõhusam, kui religioossed lood või tegelaskujud oleks varem tuntud. Gümnaasiumis neisse süvenemiseks tavaliselt aega ei jää.