Punkarid: poliitikud hoidku pungist eemale!
bändidest ega plaatidest, vaid kaheksakümnendate aastate tuntuimate punkarite poliitilistest valikutest. Põhiküsimuseks on nende valikute moraalsus päevapoliitiliste olude valguses. Tõik, et kahel "päevakangelasel" - ei Tõnu Trubetskyl ega Kojamehel - pole Eesti punkliikumises tänapäeval enam sisulist kaalu, on kahjuks jäänud teisejärguliseks.
Õli valab tulle ka ühe asjasse segatud erakonna, Keskerakonna noortekogu, nimetades end ja oma erakonda 90ndatel Eesti punk- (ja anarhistliku) liikumise käilakujuks nimetatud Trubetsky liitumise järel lausa punkliikumiseks.
Punk on keeruka ideoloogilise struktuuri ja oma eetikasüsteemiga mitmekihiline ülemaailmne subkultuur. Punkar on inimene, kes selles orienteerub, osaleb ja selle eetikasüsteemile igapäevaelus toetub. Olemine algab teadlikkusest ja järgimisest. Samas on punkliikumisel nii Eestis kui mujal mitu nägu - ennast sinna kuuluvana tundvaid inimesi leiab parem-vasak-skaala mõlemast otsast. Samas on ka neid, kes sellest skaalast distantseeruda soovivad. Pilt on kirju ning mitmekülgne. Selle seostamine ühe või teise erakonna põhiväärtustega on meelevaldne isetegevus.
Mida rohkem kistakse punki kui abstraktset mõistet ja konkreetset subkultuuri tema olemusega mittesobivatesse parteipoliitilistesse mängudesse, seda valjemalt kõlavad nördinud punkarite hääled. See kiri on nende ühendkoor. Kogu see - minge p*rsse või andke andeks - jama ületab juba igasuguse maitse piirid.
Punk ja parteipoliitika ei käi kokku ja ükski erakond pole punk. Meie meelest iseloomustab punki toorest muusikast ja abstraktsest protestivaimust palju rohkem suhtumine, mida me kõik igal punk-kontserdil näha võime - kui lava ees keegi kukub, siis talle ulatatakse käsi. Vahet pole, kuidas kukkuja arust majandust korraldama peaks, ta aidatakse ikka püsti.
Kuni erakonnad käe ulatamise asemel kukkujale raudninaga saapaga näkku löövad, ei ole neil punkliikumisega vähimatki seost. Ja pealgi - erakond, mis asutab kohalikul tasandil võimule saades kohe oma politseiüksuse (või kui soovite, siis repressiivorgani (mupo)), on üks pungikaugemaid nähtusi üldse. Sellised asjad ei käi kokku pungi ühe peamise alustala, abstraktse vabaduse ideega.
Kas Eesti punk on nüüd lõplikult surnud? Ei! Punk ei ole surnud, selle tapmine on raske. Selleks on vaja rohkemat kui käputäie "punklegendide" klounaadi või mõne erakonna enesekuulutamist punkliikumiseks. Käesolevaga teatame, et Eesti punkliikumine distantseerib end üheselt kemplusest Tõnu Trubetsky parteistumise ümber, sest ei jaga kummagi poole vaateid ega veendumusi. Samuti pole Eesti punkliikumisel mingit pistmist Keskerakonnaga, kes ehib end praegu võõraste sulgedega.
Eesti punk elab edasi. Kõige kiuste.
