Puhta emakeele teemal ehk “äkki tuleb kaka püksi”!
Selles Lukas teadvustas riigiametnikke, et tulevikus tuleb neil lausa seadusparatamatult puhast eesti keelt pruukida.
Tore on, aga siiski annan kasvõi riigiametnikust venelasele sooja südamega andeks tema vead omandatava eesti keele kasutamisel, kui mistahes asjameherüüta eestlasele, kellel piisamata emapiimaga talletatust, peaks olema kooliharidusest päritud veatu ja rikas keel.
Teema jätkamiseks on paslik tsiteerida lõiku eelmainit presidendi kõnest: “Eesti keeles on sõnu rohkem kui meist keegi valdab ja kasutab. Oma argielus ajame sageli läbi vaid paari protsendiga kogu keeles leiduvast sõnavarast.”
Veendumaks, et ühest otsast on öeldu puhas, kuid teisest kurb tõde piisab mõnest-setmest näitest.
Alustaks “äkitamisest”. Minu mälu on talletanud, et “äkki” liigkasutamine oli varemaltki moeasjaks kippunud, kuid aastat nelikümmend või tüki enam tagasi, oli selle tõkkeks, pealkirjas hanejalgadesse pandud, vanemate inimeste hoiatus “äkitsi püksitegemisest”.
Tänaseks on need armsad hoiatatajad, õndsaina või selletagi, teispoolsuses ning siit johtub, et hoiatus ei käibi. Oletuslikud toimuma ärgituvad tegevused, juhtumid või ootamatused, sõnastatakse ikka ja ainult läbi “äkki”, mis sest, et see sõna ei sobi enamuse jrgneva kirjelduse sisuga kokku. Äkitajate mälus oleks täpsemate ja heakõlalise keelekasutuse sõnade, nagu: “võib-olla”, “vahest”, “ehk”, “mis oleks“, jmt., asupaigas justkui must auk.
Olgu järgmiseks risusõnaks “nagu”. Televisioonis või raadios usutletavate elu ja tegevus, nende suu läbi väljendununa, toimuks justkui(nagu) kusagil ebategelikkuses. Toon raamatutäieks piisavaist näidetest vaid ühe: “Kevadel nagu lootsime, et sellesuvised tulemused võiksid nagu paraneda, aga nüüd on nii, et tänavuse suvi jäi siiski nagu kogemuste omandamiseks.” Eelnenud jutumärkides väljaöeldut pole mõtet selgitada, sest nii lootused, tulemused ja kõige viimaks hinnang on väljendatud harripotterlikus nagumaailmas.
Tõele au andes ei ole eesti keel risusõnade kasutamissageduse poolest mingi erand, soomlased “nigutavad”, venelastel on nende imesõnadeks: “короче”, “знаеш” või “ты преставяеш” ning vandesõnadest, mida nad irooniliselt sidesõnadeks nimetavad ma ei kõnelegi. Inglastel jällegi “well” ja “you know”, rääkimata robustsest “fuckingust”, aga naabrite kapsaaeda kiikamine ei ole täna siiski meie teema.
Sõnade “vahel” ja “vahest” vahetegemisest võiks luua saaga, sest minu kõrv on kuulnud nende kasutamises eksivat isegi emakeeleõpetajat, seega ei mahu mulle pähe, mis nende mõisterinevuses nii kohutavalt keerulist on?!
Ma ei mäleta, kas just ema, aga vähemalt mu emakeeleõpetaja tegi nende kasutamise vahekorra mulle viiendas või kuuendas klassis küll jäädavalt selgeks.
Järgmised patuoinad võiksid olla “tegelikutajad”, “ühesõnatajad”, lause “et”-ga alustajad ning ülivõrrete “fantastiline” ja “absoluutne” kuritarvitajad. Viimasele kommentaariks niipalju, et absoluutsust ongi vaid fantastikas võimalik ette kujutada, sest argielus on see mistahes ilminguis saavutamatu.
Mõned võõrsõnad tulevad vääramatu jõuga ning mõnegi puhul pole hullu. Näiteks ei ole mul otseselt midagi "okei" vastu, mida isegi kasutama kipun, mis sest, et see on meiekeelsed: “hästi” või “heaküll” juba lootusetult kõrvale tõrjunud, sest samas on “okeitamine” peaaegu välja surunud russismi – veneaegse "harašo" kasutamise näol.
Russismide hääbumise valgusel on kurb, et vähemalt üheksakümnel protsendil autojuhtidest on ikka veel "juhiload" mitte “juhiluba”. Mitmuslik tulnukas pärineb vene keelelest – "права вождения", “водидельские права”, права управления автомобильем” , mis eesti keelde tõlgituna tähendab üheselt juhtimisõigust. Mis siin imestada isegi inglased ja ameeriklased, praktiliselt ühe keele kõnelejad, nimetavad juhiluba erinevalt: drawing-licence ja driver´s license.
Rahvaliku kirjakeele väljundile hinnangu andmiseks tuleks lugeda kommentaare, kus endast kirjaoskaja rahvana lugupidav eestlane, mis sest, et anonüümsena, peaks või vähemalt võiks kasutatada ehedat ja veatut keelt. Selle tegevuse juures valdab tahtmine kõigevägevamat appi kutsuda, sest ennekõike ei vääriks valdava enamuse kommentaaride sisu korralikku emakeelt.
Tavapäraselt satub autori isik õela tögamise või lausa sõimuvalingu alla, aga kõnesoleva teema kohta lennutatakse hulgi, juba läinud sajandil lootusetult äraleierdatud “teravmeelsususi” ... , aga siinkohal vabandan hetkeks ülekeenud emotsioonide pärast, sest arvamuse teemaks valisin siiski vormi ehk keele, mitte sisu.
Vahest nüüd kui olen vähemalt pooletosina õnnetu risusõna näidetega juba lugeja küllastanud, pakun kurioosse näitena ühe pikema avaliku, usutleva kahekõne.
Usutleja: “Et kuidas te siis lühidalt võttes nagu selle peale ikka tulite, et Lõuna Ameerikasse sõita?”
Usutletav: “Tähendab, et mõtlesime, et kui juba ühesõnaga nagu sõita, siis äkki hästi kaugele või!”
“Jaa, aga Lõuna Ameerika on ikka suht-koht kauge värk. Vist juba lennupiletite eest tuleb kõva papp välja käia, eks ju!”
“Tähendab, me seivisime bronni juba kaua aega ennem sõitu, et siis nii et, nagu ei koitnudki väga kallis.”
“Kas see reis äkki ohtlik polnud, et äkki tõved või ...?”
“Jah, noh, et ennem mõtlesime, et pole midagi, aga oli küll. Isegi praegult mõtlen, et kui oled nagu mägedes üksinda ja kui nagu midagi juhtub et saa kellegillegi teatada.”
***
Arvatavasti kirjeldasin vaid osaliselt meie igapäevast keeleleiba risustavaid aganad, aga loodan, et abiks võis olla seegi!
Vaba inimene on loomulikult iseenda peremees ning tal on valikud alates tagasi puu otsa ronimisest, et seal Kivirähult pärit näitena, tunda rahuldust suurte täide kasvatamisest või süveneva ropendamise saatel end kraadeks juua, kuid eestlane ei ole vaba inimene, sest tal on oma keel, oma kodumaa ja sama keelt kõnelnud esivanemad, seega peaks rõhuv enamus meist tundma austust ja vastutust, esivanematelt päritud vahendi – keele, selle ühe ja ainumase, mille järgi meid ümbritsevad ja meie ise, endas eestlase ära tunneme.
