On selge, et poode rüüstavaid ja oma taskuid täis toppivad tegelasi, munade ja kivide loopijaid on süüdi mõista märksa lihtsam kui kogu selle tegevuse organiseerijaid — eriti arvestades seda, et märatsejad nautisid laastamist ja varastamist lausa kaamerate ees. Teisel ööl kandsin teadlikumad juba maske, aga esimese öö kohta on fotosid ja videomaterjali hulgaliselt.

Maksimkaristust pole pronksiöölastest määratud ühelegi. Karmima reaalse karistuse pälvis vsjo-naše-mees, keda aga süüdistati peale rüüstamise ka teistes tegudes. Ka „Eesti kalleimate reklaamide“ kaanepoiss sai oma paar kuud trelle maitsta. Pisemaid karistusi, kokkuvõttes siiski pigem sümboolseid, on pälvinud ka teised rüüstajad.

Massirahutuste organiseerimise tõendamine on aga märksa keerulisem ning see käib Eesti kohtusüsteemil üle jõu. On selge, et kohtu eeldatav otsus on vastuolus avalikkuse õiglustundega, ent kohut ei mõista mitte avalik arvamus, vaid kohus.

Kuivõrd tõendusmaterjali nõrkus on ilmne, pole kahtlust, et ükskõik, missugune kohtu otsus ka ei tule, kaebavad kohtualused selle edasi, kas või Euroopani välja. Vaat kui ei tule pärast veel vabandust ka paluda, et meestele liiga tehti.