Homopaaride laste ebakindel saatus
Pisitütre isa on osa perest, ent koos elavad Epp ja tema kallim, lapse ema. Tulevikus hakkab tüdrukuke Eppu kutsuma nimepidi. „Ma ei ole ei ema ega emme. Mina olen mina, tema ema on minu elukaaslane,” selgitab ta.
„Loomulikult eelistaksin ma, et ka samasoolistel paaridel oleks rohkem õigusi ja võimalusi. Praegu tuleb igale heteropaarile elementaarsena tunduv asi eraldi paberiga ja saja keerdkäigu abil vormistada,” lausub ta.
„Kõik, mis selgesõnaliselt seadustega sätestatud pole, on ju mänguruum — ja seda mõlemale osapoolele,” nendib Epp. „Kui kõik kulgeb ootuspäraselt, siis polegi muretsemiseks alust. Kui aga juhtub midagi ootamatult halba — näiteks minu elukaaslasega ehk lapse bioloogilise emaga -, siis ma tõepoolest kardaksin. Paaniliselt.”
Eesti seaduseloojad aga ei näe lähitulevikus võimalust Epu ja tema elukaaslase muret lahendada.
„Hetkel kehtiv perekonnaseadus ütleb, et abielu saab sõlmida mehe ja naise vahel,” teatab Epuga sarnaseid juhtumeid kommenteerinud riigikogu õiguskomisjoni esimees Väino Linde. „Ma ei näe vajadust seda sätet muuta ega lubada samasooliste abielu.”
Respublikaanist riigikogulane Reet Roos kardab, et debatt samasooliste kooselude ja lapsendamisõiguste kohta võib kesta aastakümneid ning pole Eestis sisuliselt veel alanudki.
Ka sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits leiab, et ühiskond peab enne samasooliste abielude seadustamist muutuma kõvasti demokraatlikumaks. „Siis, kui jõuame kokkuleppele samasooliste kooselu seadustamises, saab juba minna edasi ja rääkida ka neile lapsendamisõiguse andmisest,” nendib Pärnits.
Mis aga puudutab lapse kasvatamist, siis lahenduseks ei pea tingimata olema uute seaduste kehtestamine, pakub Roos välja. „Ka praegu ei tähenda bioloogilise ema kaotus automaatselt, et laps oma kodu kaotab. Üldine reegel on see, et kui emaga midagi juhtub, siis hindab kohus koostöös omavalitsuse lastekaitsetöötajaga olukorda, et määratleda pere, kus lapsel on kõige parem.”
Roosi sõnul on bioloogilisel emal võimalik testamendis ära märkida, keda ta soovib oma alaealise lapse eestkostjaks, mida siis kohus saab otsuse tegemisel arvesse võtta.
Epp aga leiab, et kui näiteks lapse vanavanemad väga aktiivselt last omale sooviksid, siis muudaks see olukorra kõigest hoolimata tema jaoks raskeks. Praegu on lapse ema suguvõsaga suhted korras. “Nad on sellest [lesbisuhtest] muidugi teadlikud, aga… ma arvan, et nende tunnistamine tuleb paratamatusest, sellest, et neil pole valikut.”
Oma kallimaga abielluda Epp tegelikult ei soovigi. „Las abielu ollagi mehe ja naise vaheline asi,” leiab ta. „Registreeritud partnerlussuhte vormist täiesti piisaks.” See peaks olema Epu sõnul kättesaadav ka vabaabielupaaridele, kes ei soovi abiellumisega enda peale võtta täiskohustusi, aga sooviksid oma seaduse silmis tehtavat asjaajamist lihtsustada.
Erinevaid uurimusi analüüsinud Hollandi psühholoogi Mirna van Dijki artikli kohaselt (avaldatud Amsterdami Ülikooli ajalehes Folia 10.12.2004) suudavad kahe emaga perekonnad toimida sama hästi kui ema ja isaga perekonnad. Kohati isegi paremini.
Märkimisväärsed erinevused tulevad esile eelkõige lesbiliste „sotsiaalsete emade” (ehk siis mittebioloogiliste emade) ja heteroseksuaalsete isade vahel. Need emad pühendavad võrreldes isadega enam tähelepanu perele ja majapidamistöödele, on emotsionaalselt peresse rohkem kaasatud ja muretsevad enam oma järeltulijate pärast.
Samas näitab osa uuringuid, et lesbipaarid, kus mõlemad naised olid lapse jaoks “emad” ning isafiguur puudus täiesti, oli lapse puberteet raskem. Eriti poistel.
Uuringutes pole leitud ühtegi seost laste seksuaalse suunitluse ja isegi mitte seksuaalkäitumise ja vanemate samasoolisuse vahel.
Epu meelest on kõige olulisem, et laps kasvaks stabiilses armastavas kodus. “Laps vajab armastust, tunnet, et ta on hoitud. Kui tema ise on oma kodus rahul, siis on kõik korras,” leiab ta. “Suur osa peremudeleid — üksikvanem, joodikust isa, voodihaiged vanavanemad ilma vanemateta jne — sobivad lapse kasvatamiseks vähem kui samasoolised vanemad. Ja ma võin lubada, et kui laps kasvab ja tunneb või otsustab, et talle see ei sobi… Siis ma lahkun.”
