ONLINE-INTERVJUU | Perearst selgitab: koroona ammu põetud, miks test positiivse tulemuse annab? Kas immuunsus tekib või mitte?
Käisin ühel koolitusel. Hiljem selgus, et paari päeva pärast andis osaleja positiivse koroonatesti. Mulle ei meenu, et oleksin temaga lähikontaktis olnud (kätt surunud vms), aga samas ruumis viibisime pikalt, mäletan ka hetke, kus teineteisest möödusime (paar meetrit vahet). Olen ma lähikontaktne või mitte? Terviseametist mulle sellest märku ei antud. Kas sellest võib välja lugeda, et võin elada tavaelu edasi, ei pea jääma isolatsiooni?
Natuke raske on hinnata olukorda, teadmata, kui suurest üritusest me räägime - 20 inimesega koolitusest või suurest saalist. 1-2 päeva enne haigusnähtude teket võis see inimene tõepoolest nakkusohtlik olla. Üldjoontes on nii, et terviseamet ei jõua väga kiiresti kõigi lähikontaktsetega ühendust võtta. Kui kahtlustate, et olete lähikontaktne, on õige jääda koju isolatsiooni ja esimesel võimalusel anda võimalikust kontaktist teada oma perearstikeskusele, kus aidatakse vajalikud isolatsioonis püsimise ajad välja selgitada.
Kuidas arvestatakse lähikontaktse karantiiniaega, kui nakatunud pereliige on iga päev kodus. Kui kümme päeva pärast tema testitulemust teen testi ja see on negatiivne, võin taas rahva sekka minna või alles siis, mil pereliige täiesti terve?
Pereliikmete lähikontakti lugemist alustatakse sedasi, et haigestunud pereliikme esimene haiguspäev on päev 0, järgmine päev 1 jne. Lähikontaktsetel tuleb isolatsioonis püsida kas 14 päeva (siis testimist pole vaja) või alternatiivina kümme päeva, kui kümnendal päeval antud test osutub negatiivseks.
Näiteks kui pereliige haigestus 20. novembril, järgmisel päeval helistas perearstile, ülejärgmisel päeval andis testi ja alles 23. novembril sai positiivsest testitulemusest teada, siis lähikontaktse isolatsiooni loetakse sedasi, et 20. november on päev 0 ja kui 30. novembril antud test on negatiivne, võib naasta tavaellu. Kui 10. päeval testida ei soovi või mingil põhjusel ei õnnestu, siis võib ilma testita naasta tavaellu 14 päeva möödumisel alates esimese pereliikme haigestumisest.
Haige pereliikme lõplikku terveks saamist ootama jääma ei pea, kuna COVID-19 kulg võib olla ettearvamatu ja kõik inimesed ei saa kahe-kolme päevaga terveks.
Kas perearstid puutuvad kokku ka inimestega, kel selged sümptomid, aga ei taha testima minna, ei tahagi saatekirja. Mis nende puhul teete? On selliseid inimesi palju?
Neid patsiente õnneks viimasel ajal eriti palju ei ole. Kokku on lepitud, et kui inimesel on ülemiste hingamisteede haigusnähud ja ta keeldub testimisest, siis käsitletakse teda kui potentsiaalset COVID-19 patsienti: kodune isolatsioon 10 päeva ja kui teda on vaja vastuvõtule kutsuda, siis pannakse vastuvõtuaeg nakkusohtlike patsientide kellaaegadele ja meditsiinipersonal võtab teda vastu korraliku kaitsevarustusega.
Sellisel juhul kehtivad ka inimese lähikontaktsetele samad reeglid nagu positiivse testi andnud inimestele - ka nemad peavad jääma koju isolatsiooni.
Meie praegused testid näitavad minu teada vaid viiruse olemasolu organismis. Seda, kas testiga leitud viirus on nakatamisvõimeline või mitte, praegune test ei näita. Ka on teada, et positiivse testi võib saada 60 päeva pärast nakatumist, kuigi testi leitud viiruseosakesed on juba ammu "surnud" ja inimene ei kujuta teistele ohtu.
Teine lugeja tõi näite: kodanik nakatus oktoobri alguses, sümptomeid polnud. Nüüd novembri lõpus sai külma, tekkis nohu ja väike palavik. Perearst suunas testile, mis oli positiivne ja kodanik pandi karantiini, kuigi testi poolt leitud viiruseosakesed polnud enam terve kuu aega nakatamisvõimelised. Siit küsimus, kas pole mitte inimõiguste rikkumine piirata nii ebatäpse testiga inimese liikumisvabadust, määrates ta karantiini? On siin üldse mingit lahendust, et inimene niisama kodus ei peaks istuma (kuigi teisi ei nakataks)?
Vastab tõele, et kasutatav ninast võetav viiruse pärilikkusaine olemasolu määrav test ei suuda vahet teha nakatamisvõimelisel ja kahjutuks tehtud viirusel. Viiruse pärilikkusaine võib leitav olla isegi kuni 90 päeva pärast esmast testi. Võib oletada, et kui kodanik on põdenud testiga kinnitatud COVID-19, siis järgneva 90 päeva jooksul saadud positiivsed testid on tõenäoliselt seotud esimese episoodiga ning ei saa kindel olla ega samas ka mitte välistada, et tegemist on uue nakatumisega.
Toodud juhtumikirjelduses on tõesti oktoobri alguses olnud asümptomaatiline nakatumine, millest on ülemistesse hingamisteedesse jäänud viiruse pärilikkusainet, see omakorda leitakse esmakordselt üles hiljem järgneva tavalise viirusnakkuse puhul ja sedasi diagnoositakse tavaline viirus ekslikult kui COVID-19. Hüpoteetiliselt on selline olukord tõepoolest võimalik ja täna igapäevases kasutuses olevate testidega pole meil võimalik neid kahte olukorda kuidagi omavahel eristada. Nakkushaiguste maailmas on lihtne reegel, et kui eksida, siis parem eksida ohutuse suunas – seega arstina ei näe ma siin väga suurt inimõiguste riivet, kui haigusnähtudega inimene peab kümme päeva kodus veetma, sellest teatav arv päevi nagunii haigusnähtudega. Juristid võivad muidugi teisele arvamusele jääda.
Olen COVID-19 positiivne. Mis tingimustel pääsen tagasi inimeste sekka? Mis rolli täidab minu jaoks edaspidi mask, on seda vaja?
COVID-19 haigete isolatsiooni lõpetamiseks peavad olema täidetud kolm tingimust: (1) haigusnähtude tekkest on möödas vähemalt kümme päeva, (2) viimasest palavikust on möödas vähemalt 72 tundi ning (3) ägedad haigusnähud on möödunud. Kui need tingimused on täidetud, siis võib inimene naasta tavaellu, mingit täiendavat diagnostikat ta enam ei vaja. Kerge jääkköha ei ole põhjus, miks inimene peaks kodus püsima, kui üldine enesetunne on hea ja jõudu on piisavalt, et oma tavaelu ülesannetega tegeleda.
Praegu ei ole meil selliseid teadmisi, mis lubaksid COVID-19 põdenud inimestel loobuda distantsi hoidmisest, maski kandmisest, käte hügieenist või muudest meetmetest. Maailmas on kirjeldatud korduvaid nakatumisi, kuid pole teada, kes on need patsiendid, kes korduvast nakatumisest ohustatud on või kas nad ka uuesti nakkusohtlikuks muutuvad. Seetõttu on elu pärast COVID-19 põdemist nakkuse vältimise meetmete mõttes samasugune nagu elu enne COVID-19 põdemist. Lisaks võib mõelda sellele, et ka gripp ning muud külmetushaigused levivad samamoodi, nagu koroonaviirus - distantsi hoidmine, maski kandmine ja käte hügieen aitavad vältida ka neid.
Eelmise küsimuse jätkuks. Kuidas inimese terveks kuulutamisega on - kui ta on positiivse diagnoosiga 14 päeva kodus ära ja teeb testi - positiivne! Samas pole ühtegi sümptomit. Kas ta loetakse terveks või mitte?
Alates 16. novembril perearstidele terviseameti poolt antud juhendist on COVID-19 patsientide isolatsiooniperioodi lühendatud 14 päevalt 10-le. Inimese võib terveks tunnistada, kui ta on kümme päeva kodus olnud, 72 tundi palavikuvaba ja ägedad haigusnähud möödunud. Tervenemist ei pea mingi testiga kontrollima, kuna test ei suuda vahet teha nakatamisvõimelistel ja ohutuks tehtud viiruseosakestel.
Arst on öelnud, et kuigi tervenenud, võib testi tulemus veel mitmeid kuid positiivne olla. Kas see tähendab, et kogu selle aja on mul ka reisimine välistatud või on võimalik mingi eritõend saada?
Perearstid terveks tunnistamise kohta tõendeid ei väljasta, soovi korral võib digiloost oma haigusloo välja printida. Mingit meditsiinilist mõtet pärast COVID-19 põdemist korduvate testide tegemisel ei ole, tõenäoliselt on nii vähemalt haigestumisele järgneva 90 päeva jooksul. Lennujaamade ja teiste riikide nõudmisi ei ole perearstidel paraku võimalik kuidagi mõjutada.
Kas on ka selliseid olukordi, kus positiivse testi andnu annab päevi hiljem negatiivse testi, aga samas sümptomid on ikka alles. Kuidas sellises olukorras peaks käituma?
Ma ei ole oma praktikas selliste juhtudega kokku puutunud, kuna sellises olukorras korduva testi tegemise vajalikkusest ma ei saa aru. Üldjoontes on nii, et kui inimene on haigestunud ja juba haiguspildiga kokku sobiva positiivse testi andnud, siis korduv testimine enam mingit vajalikku informatsiooni ei anna. Seda, kas inimene on terve või haige, otsustatakse haigussümptomite ja enesetunde järgi, mitte enam ninast võetava proovi põhjal.
Kuidas kaitsen meditsiinitöötajana ennast nakatumise eest, kui tööl tuleb teha patsientidele hingamise teste, kus nad ilma maskita mu juuresolekul puhuvad? Maski olemasolu minul endal ja toa õhutamine pärast testi ei tundu piisava kaitsena, et välistada ise nakkuse saamine sellises olukorras.
Kui olete meditsiinitöötaja, siis on tööandjal kohustus tagada teie tööülesannetest lähtuvalt vajalikud isikukaitsevahendid. Haiglatele on minu teada terviseameti meditsiinistaabi poolt koostatud selged juhised, millised on kõrge, keskmise ja madala riskiga protseduurid ja millised isikukaitsevahendid ühes või teises olukorras ette nähtud on. Haigla vastutus on ka veenduda, et kogu personal oskaks isikukaitsevahendeid korrektselt kasutada.
Olen koroona läbi põdenud ja mind on terveks kuulutatud. Kuidas on taastumisprotsess ette nähtud? Kas ja kuidas tean, et mul mingeid püsivaid tüsistusi pole?
Minu teada pole praegu maailmas ühtegi kokku lepitud COVID-19 läbi põdenud patsientide jälgimise juhendit, niisamuti pole sellist ka Eestis. Üle maailma on küll käimas uuringud, mis püüavad kaardistada tervenenud patsientide elu, kas ja millised kaebused neil püsima jäävad või ajapikku hoopis juurde tekivad, kuidas neil antikehade tase veres muutub, kui paljud neist on töövõimelised jne. Ka põdemisele järgnevate pikaajaliste tüsistuste kohta on vähe teada. Hiinast millegipärast tuleb pärast kevadet väga vähe sisukaid teadustöid, muu maailma patsientidel on aga põdemisest möödas kõige rohkem kaheksa kuud, seega on COVID-19 põdemisele järgnevad terviseküsimused alles päevavalgele ilmumas.
Ühendkuningriigis on välja töötamisel esimene COVID-19 läbi põdenud patsientide jälgimise juhend arstidele ja seal on tõmmatud ajaline piir 12 nädalat, millest lühema perioodi jooksul on veel tegemist ägeda COVID-19 kaebustega. Võimalike tüsistuste välja selgitamisel on praeguses olukorras kõige otstarbekam lähtuda teie enesetundest. Kui enesetunne on hea ja koormustaluvusele piiranguid ei ole, siis tuleb käituda nagu terve. Kui on tervisega midagi muret, siis peaks edasise tegevusplaani koostama juba kaebustest lähtudes.
Kui inimene on koroona läbi põdenud ning puutub uuesti kokku positiivse inimesega, kas siis rakendub jälle isolatsiooni kohustus? Kas koroona läbipõdemise puhul on informatsiooni, et läbipõdemine tekitab immuunsuse lühiajaliselt ning need inimesed ei saa 3 kuni 6 kuud nakatuda ega kedagi nakatada?
Praegu tõesti ka pärast põdemist rakendub jälle isolatsioonikohustus. Väga pikaajalisi andmeid COVID-19 põdemisele järgneva immuunsuse kohta ei ole. Teada on, et kõigil patsientidel koroonaviiruse vastu antikehi ei tekigi. Kui antikehad on tekkinud, püsivad need veres mitu kuud. Praegu olen kõige pikemast uuringust lugenud, et seitse kuud, aga nende kuude jooksul hakkab antikehade tase suurel osadel inimestest juba langema. Koroonaviiruse vastu suunatud immuunsus võib olla ka rakuline, kõige rohkem räägitakse praegu T-rakkudest. Siiski on seal palju arusaamatut, kuna on registreeritud korduvaid nakatumisi (laboris kinnitatud teise SARS-CoV-2 tüvega) ja pole teada, kas korduvalt nakatunud inimesed muutuvad ka uuesti nakkusohtlikuks või mitte.
Me räägime kogu aeg testimisvõimekuse suurenemisest, samamoodi öeldakse, et iga vähemagi sümptomi puhul tasub helistada perearstile. Ent mida teha, kui minu perearst ütleb, et nohu pole sümptom ning keeldub mind testile saatmast, öeldes, et seda testi on mõnele teisele rohkem vaja.
Täna on Eestis kokkulepe, et kõik ülemiste hingamisteede viirushaiguse sümptomitega inimesed suunatakse testima sõltumata ravikindlustusest, elukohast või elustiilisättumustest. Haigusnähtude tekkel võib testile suunata ka teine perearstikeskus või väljaspool tavalisi töötunde perearsti nõuandetelefon 1220. Kui perearst keeldub näidustuse olemasolu korral patsienti testimisele suunamast, tuleks teavitada terviseametit. Eesti Perearstide Selts püüab erinevate koolituste, juhtumiarutelude ja lihtsate käsitlusalgoritmidega hoida perearste ja pereõdesid ühtses infoväljas ja korduvalt muutunud juhenditega kursis.
Kas on mõttekas end igaks juhuks testida (omal kulul), kui muretsed, et tood risikigrupis olevale lähedastele kroonaviiruse? St mõne aja tagant ka siis, mil pole sümptomeid.
Ma sellel väga sügavat mõtet ei näe.
Paljuräägitud maskid - perearstide hinnangul, on neist siis kasu, peaks neid kandma? Miks?
Jah, on kasu. Eks nii nagu teaduslik konsensus pole mingi üksmeelne otsus, kus kõik teadlased istuvad ühe laua taha ja jõuavad üksmeelele, nii pole ka perearstide konsensus homogeenne otsus vaid pigem suund, kuhu suurema osa arstide arvamus kaldub. Kevadest alates on ilmunud palju erinevaid teadustöid, mis järjest süvendavad arusaamist, et maskide kandmisel on mõtet. Et maskide kandmisest oleks kasu, peaks seda tegema valdav enamus inimestest valdaval enamusel avalikes siseruumides veedetud ajast.
Maskid üksinda ei suuda imet teha, aga kui need aitavad nakatumiskõverat laugemaks muuta, on see väga hea eesmärk, mille poole ühiselt püüelda.
Maskide puhul viitavad paljud lugejad, et ei paista, et ka nende suurem kasutamine meie nakatumisnäitajad alla viiks. Miks seda mõju juba näha pole (viimastel nädalatel rohkem maske kantud) või ei saagi siin otsest seost luua?
Sellel küsimusel on vähemalt kaks tahku, ilmselt rohkem. Esiteks pole massiline maskide kandmine veel kuigi pikalt kestnud. Selleks, et maskide kandmisest nähtavat kasu oleks, peaks neid kandma valdav enamus inimestest. Viimati, kui umbes nädal tagasi poes käisin, jäi maskiga inimeste osakaal ilmselt kuhugi 50-60% ligi, seda on nähtava efekti saavutamiseks liiga vähe. Kuuldavasti on praeguseks olukord paranenud.
Teiseks tuleb otsa vaadata koroonaviiruse leviku iseärasustele. Täna nakkuse saanud inimestel avaldub haigus järgneva 14 päeva jooksul, osa neist jõuab sümptomite tekkele eelneva 1-2 nakkusohtliku päeva jooksul omakorda mõnda inimest nakatada, olgu siis kas või oma peret. Seega isegi kui täna pandaks riik täielikult lukku, lisandub nakatunuid juurde veel kahe nädala jooksul.
Ootuspärane oleks, et lukkupanemisele järgnevatel nädalatel on nakatunute arvud suuremad kui lukkupanemise hetkel, sest nakatumiskordaja on meil praegu umbes 1,25 ja see tähendab piltlikult öeldes, et neli inimest nakatavad omakorda juba kokku viit uut inimest. Need kaks ongi peamised põhjused, miks praegu veel maskide kandmisest erilist kasu näha ei ole.
Kas pideval maski kandmisel võivad tervisele ka mingid negatiivsed mõjud olla?
Kõrvatagused võivad hellaks jääda ja liiga tugevalt näole suruv mask (tavaliselt respiraator) võib pikaajalise kasutamise tagajärjena tekitada lamatised näopiirkonda. Pikki päevi maskis töötamine on mitmete meditsiinitöötajate näonaha hukka ajanud. Võimalik on allergiliste löövete teke meditsiiniliste maskide suhtes. Tavainimeste mõistes on suurt hulka nendest probleemidest võimalik vältida, kui leida just enda näole hästi istuv mugav mask, mis võib vabalt olla riidest ja taaskasutatav.
Kui mul on maskikandmine vastunäidustatud, kas siis saan perearsti käest vastava tõendi? Kuidas ma seda tõestama peaks, kui kuskil probleeme tekib?
Perearstid koos kopsu- ja südamearstidega on kokku leppinud, et maski kandmisest vabastavaid tõendeid väljastatakse ainult nendele patsientidele, kellel on maski kandmine tõepoolest keelatud. Nendeks on alla kaheaastased lapsed; inimesed, kellel langeb tavaõhku hingates vere hapnikutase allapoole normaalset (tavaliselt on need raskete kopsu- ja südamehaigustega patsiendid, kes vajavad kodust hapnikravi); inimesed, kes erinevatel põhjustel ei ole võimelised oma maski ise eemaldama (näiteks halvatusega, voodihaiged, teadvusetud, sügava psüühikahäirega inimesed). Sealjuures alla kaheaastaste laste vanust arstid paberiga tõendama ei hakka.
Mina isiklikult olen välja kirjutanud ühe maskikandmise vabastuse tõsise kopsuhaigusega patsiendile, kes öösiti magab ainult hapnikumaskiga. Isegi tema kannab maski, kui peab lühiajaliselt avalikus kohas viibima, näiteks perearstikeskuse ooteruumis või kaupluses. Tavalise pikkusega vastuvõtu ajal ta siiski maskiga olla ei suuda.
Miks ühekordne mask on peale kasutamist nii nakkusohtlik et seda puudutadagi ei tohi aga korduvkasutatava võib vabalt taskusse tagasi panna ja homme jälle ette?
Ma ei tea, kust see teadmine pärineb, et korduvkasutatavat maski võib päevade viisi taskus kanda, see ei ole väga hea teadmine. Korduvkasutatavaid maske peaks iga kandmise päeva õhtul pesema kas vähemalt 65-kraadises vees vähemalt 30 minutit või pesema hoolikalt lihtsalt sooja vee ja seebiga vähemalt 30 sekundit, selliste puhastustingimuste juures peaks koroonaviirus hävima.
Valitsus plaanib jagada igale toimetulekutoetuse saajale kaks korduvkasutatavat maski. Inimestel, kes peavad maski kandma päev läbi või väga pika ajavahega, näiteks rongiga hommikul tööle ja õhtul koju sõites, võiks päeva jooksul kasutuses olla tõesti rohkem kui üks mask ja seega peaks õhtul kõik päeva jooksul kasutatud maskid puhtaks pesema. Riidest maski kasutamisel kehtib sama ohutustehnika nagu ühekordsete maskide puhul: enne maski panemist tuleks teostada käte hügieen, maski peaks hoidma ainult sangadest või paeltest, kandmise ajal maski näppida ei maksa ja pärast maski eemaldamist tuleks jälle teostada käte hügieen.
Tänavapildis on selgelt näha, et enamus kui mitte kõik inimesed, kannavad maski valesti, võttes seda kord alt eest ära, katsudes jne. Kuidas seda maski siis õigesti kandma peaks?
Minu silma järgi on kevadega võrreldes praeguseks inimeste maskikandmise oskus selgelt paranenud. Maski kandmise õppevideo on leitav perearstide seltsi veebilehelt.
Kui tihti peaks ühekordset maski vahetama?
Üldjoontes tasuks kinni pidada tootjapoolsetest juhenditest. Räägitakse erinevatest ajaperioodidest, kõige tavalisem on umbes neli tundi. Kevadel, kui meditsiinisüsteemis oli isikukaitsevahenditest veel terav puudus, lubati kanda ka kuni kaheksa tundi, kui mask ei ole nähtavalt märgunud või patsiendi eritistega saastunud.
Miks kaitsekinnastest enam ei räägita? Kas neid pole üldse mõttekas kasutada?
Hea käte hügieen on täiesti piisav. Kõige tõhusam on hoolas kätepesu käesooja vee ja seebiga vähemalt 20 sekundi vältel. Mitte niisama hajameelselt käsi ringiratast vehkides, vaid mõtestatult ning iga nurgataguse ja sõrme korralikult sisse seebitades. Olukordades, kus kätepesu pole võimalik, on alternatiiviks käte desinfektsioon vähemalt 20 sekundi vältel (3 ml desinfektanti nühkida samamoodi nagu kätepesu ajal iga nurgatagust, kuni desovahend ära kuivab). Kui emba-kumba käte hügieenivahendit kasutada, siis kindad tõesti pole vajalikud. Olukorrad, kus on kindlasti kindaid vaja, on sellised meditsiinilised või põetamisprotseduurid, kus puututakse kokku patsiendi kehavedelike või eritistega.
Mul on mõlemas kõrvas kuuldeaparaat. Maski kandmise kogemused on näidanud, et mõnikord tõmban maski eemaldades aparaadi kuidagi ripakile, kuigi püüan tegutseda ettevaatlikult. Ükskord juhtus nii, et pidin ühe kuuldeaparaadi koos maskiga ära võtma ja siis teineteisest lahti harutama. Ei ole kuidagi huvitatud kuuldeaparaadi mahakukkumisest. Mida siis teha? On mullegi mask vastunäidustatud?
Kuulmisaparaatidega inimeste jaoks on maski kandmine tõesti keerukam, kuna juhtmed haagivad kokku või hoopis venitavad maski kummid kõrva juures sellisesse asendisse, et kuuldeaparaat ei taha hästi püsida. Nende takistuste ületamiseks tuleks valida selline mask, mis ei käi kõrvade taha, vaid tõmmatakse kummidega või paeltega ümber kogu pea. On mitmeid erinevaid lahendusi ja isetegemise nippe, inspiratsiooni võib otsida näiteks Google'i otsingust otsisõnaga "mask hearing aid" või midagi sarnast.
Saan täielikult aru maski vajadusest ja jaekaubandustöötajana on mul selle kandmine kohustuslik, paraku ei suuda ma üle kolme minuti neis rohesinistes veeta: prilliklaaside sisepind ujub veest (ei räägi ainult udust!), raske on hingata, pea käib ringi, tekib paanikahoog. Lisaks aevastan õhuvahetuse tõttu keskmisest sagedamini, igas uues keskkonnas tuleb vähemalt üks aevastus. Peaksin neid ühekordseid maske siis kümnete viisi vahetama!
Mida sellele inimesele soovitaksite? Kas parem oleks näiteks visiir või riidest mask?
Riidest mask koos visiiriga oleks täiesti hea valik. See on keskkonna mõttes säästlikum ja igaüks saab valida sellise maski, mis mugavalt näos istub ja paremini hingata lubab.
Küsiks lastevanemate seisukohast. Maski kandmise kohustus ei laiene alla 12-aastastele lastele. Kas teatud olukorras oleks siiski soovituslik ka neile mask ette panna või mitte (rahvastatud kohtades - näiteks teater)?
Üldjoontes peab mask olema niisugune, mis mugavalt näos istub ja servadest väga hullusti ei lotenda. On olemas väiksemad maskid ka lastele kandmiseks. Kui leiate niisuguse maski, mis lapsele hästi sobib, on rahvarohketes siseruumides maski kandmine muidugi otstarbekas. Alla kaheaastastel lastel on maski kandmine keelatud.
