Vallavalitsus hoiatab: Peipsi järve kallastel kasvab mürkputk, mida ei tohi mingil juhul puudutada
"Kogu taim on ohtlikult mürgine, eriti juurikad! Täiskasvanul piisab eluohtliku mürgistuse saamiseks vaid paarist grammist värskest juurikast, lastele on surmav kogus kordades väiksem," hoiatab vallavalitsus.
"Pärast katsumist tuleb käed kohe hoolega pesta. Lõhn ja maitse ei hoiata kuidagi ette taime mürgisusest, samas piisab eluohtliku mürgistuse saamiseks üsna väikesest kogusest. Mürgistusnähtude esimesed tundemärgid on kõrvetus- ja sügelemistunne suus. Sellele järgnevad oksendamine, keele halvatus, kõhuvalu, tugevad krambid, nägemise halvenemine, suur janu. Mõne tunni jooksul võib mürgistus viia hingamise peatumiseni. Mürgistuskahtluse korral tuleb kohe kutsuda kiirabi. Tarvilik esmaabi on oksendamise esile kutsumine, mille järel tuleb anda ohtralt juua. Hingamise peatumisel tuleb teha kunstlikku hingamist kuni väljaõppinud abi saabumiseni.
Rannast mürkputke kokku korjama EI PEA, sest on tõenäoline, et mingi kogus peenemaid juuri jääb ikkagi maha, mis on sama ohtlikud kui jämedamad, aga mürgistuse allikat on juurikate puudusel raskem tuvastada."
Mis ajendas Peipsiääre vallavalitsust just praegu seda küllaltki sünges toonis teadet avaldama, pole esialgu selge.
Tartu Ülikooli leheküljelt bio.edu.ee nähtub samuti, et mürkputke ohtudele tähelepanu juhtimine pole kunagi ilmaasjata.
"Mürkputk on taim, mida peaks tundma juba iga väike laps. Põhjuseid on mitu. Ta eluohtlikult mürgine, kuid meil väga sage taim, eriti just mandri järvede kallastel ja muidu niisketes kohtades. Lapsed armastavad paraku närida kõike, mis tundub magus, aga seda just mürkputk ongi. Seega peab teadma, et iga magusat taime ei või närida. Manitsus ei ole liiast, sest mürkputke söömise ei ole mitte ainult lapsi ja kariloomi hukka saanud, vaid ka täiskasvanuid. Kuna mürkputke maa-alune võsu ehk risoom on maitselt lähedale pastinaagile ja välimuselt sellerile, siis on ta viimastega ärasegatult saatuslikuks saanud mõnikord tervele perekonnale.
Ehkki risoom (maa-alune võsu - toim) ja juured on mürkputke juures kõige mürgisemad, ei ole ohutud ka teised taime osad. Lehed sarnanevad veidi peterselli omadele ja eksituse korral on neid vastavalt tarvitatud, tagajärjed on loomulikult kurvad. Erinevalt surmaputkest ei vähene mürkputke mürgisus ka taime kuivatamisel, nii et ta jääb alati ohtlikuks.
Tundub, et mürkputk võib väga paljude taimedega segi minna ja teda on peaaegu võimatu ära tunda. Kui te kahtlete mõne taime määramisel või ei tea tema toimeid, siis ei tohi teda mitte mingil juhul maitsta.
Parem oleks, kui te isegi ei laseks tema mahlal sattuda paljale nahale: mitmed taimed kahjustavad nahka, osade mürgid tungivad verre ka läbi naha. Kuid nüüd mürkputke äratundmisest. Kõigepealt on tal väga iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogude õõtskamar. Kuivas ei kasva ta kunagi. Teiseks ei ole ta tavaliselt päris püstine taim, vaid alusel ikka veidi kaardunud varrega. Lehed on tal sulgjad, tumerohelised, viimase järgu sulglehekesed on küllaltki pikad ja kitsad, saagja servaga."
