ÕHTULEHE UURING | Anomaalne avastus: ketiapteekides on ravimid väikeapteekidest kallimad

Õhtulehe suuranalüüsi järgi ei konkureeri ketiapteegid omavahel ja käsimüügis olevaid ravimeid müüakse üldjuhul täpselt sama hinnaga – pole vahet, kas apteek tegutseb kallil rendipinnal või kauges maapiirkonnas. Selgus ka, et ketiapteegis on ravimid kallimad kui väikeapteegis.

Meie järeldus põhineb 332 apteegi ja seal müügil oleva 422 käsimüügiravimi hinnavõrdlusel. Kuigi suured apteegiketid peaksid omavahel konkureerima ja pakkuma seetõttu tarbijale parimat hinda, sest nende läbirääkimiste positsioon on parem, kerkib küsimus, kuidas jõuavad väikeapteegid kaupa odavamalt müüa.

Ravimi hinna määrab nimelt sisseostuhind ehk ravimitootja kehtestatud maksumus. Kõik juurdehindlused on riiklikult reguleeritud – nii apteegid kui ka hulgimüüjad saavad ostuhinnale lisada vaid seadusega määratud juurdehindlusprotsendi. Need tingimused kehtivad ühtemoodi apteegikettidele ja proviisorapteekidele.

Võrdlesime 20 enimmüüdud toote hindu ja Marja apteegis olid need peaaegu kõik madalamad kui suurtes kettides. Vaid üks hind oli kõrgem kui kettide populaarsem hind (Otrivini ninasprei 1MG/ML 10ML, vahe oli üks sent). Sama muster kordus Kalamaja apteegi hindades (ka see apteek ei kuulu suurde ketti).

Halvem asukoht paneb rohkem pingutama

Kolme proviisorapteegi asutaja ja omaniku Andre Vetka sõnul saab väikeapteek kasutada kõiki turu võimalusi. „Saame osta eri hulgiladudest, pingutada, vaadata, kus on soodsam. Kasutada seda kõike klientide hüvanguks. Tulemus on tabelist näha.“

Vetkale kuuluvad Tallinna Marja, Järveotsa ja Paekivi apteegid, milles on sarnane hinnatase. „Ma olen kümme aastat selles äris tegutsenud. On ammu teada, et pakume klientidele sama head apteegiteenust, aga palju taskukohasemate hindadega kui suurkettide apteegid,“ märgib ta.

Põhjus on proviisori sõnul lihtne. „Ketiapteekidel on sageli magusamad, paremad asukohad. Kui me räägime proviisorapteekidest, siis meie asukohad ei ole nii eksklusiivsed, asume elurajoonides. Et konkurentsis ellu jääda, peame rohkem pingutama. Kui inimene tuleb meie apteeki ostma, võin kindlalt öelda, et tema ostukorv on odavam meie kolmes apteegis ja tõenäoliselt ka Kalamajas kui ketiapteekides.“

Kalamaja apteegi juhataja Kaja Stepanova pikka juttu ei tee ning vastab Õhtulehele lühidalt: „Tahame pakkuda oma klientidele parimat ja mõistliku hinnaga.“

Ravimiärimees Margus Linnamäele kuuluva Terve Pere Apteek OÜ (Apotheka) juhatuse liige Kadri Ulla põhjendab proviisorapteekide soodsamat hinnataset erinevate sisseostuhindadega. Lisaks pakub Ulla, et Kalamaja ja Marja apteegid võivad olla seotud Benu apteegiketi hinnakampaaniatega. Nimelt kasutavad kõnealused proviisorapteegid Benu apteegiketi partnerlust.

Vetka ütleb, et see väide ei vasta siiski tõele. Detsembris olid neil mõned tooted küll sooduspakkumises, ent neid oli vähe. „Hoiame soodsat hinnataset kogu aeg, mitte ainult kampaania ajal. Meie pidevalt kasvav püsiklientide arv näitab, et inimesed oskavad seda väärtustada,“ ütleb ta.

Sama ravimit saab väikeapteegist odavamalt

Kümneid Euroopa riike hõlmavasse müügiketti kuuluva BENU Apteek Eesti OÜ jaemüügidirektor Kaidi Kelt kinnitab, et Marja ja Kalamaja apteegid on nende emaettevõtte Tamro hulgimüügipartnerid. Ent madalamad hinnad polevat sellest tingitud. „Marja ja Kalamaja puhul võib rääkida discounter-tüüpi müügistrateegiast. See tähendab, et äri tehakse madalama marginaaliga, mida kompenseerib suurem läbimüügimaht. Klientuuri võlutakse kui „linna odavaim apteek“. Vanemaealised inimesed on sellise võimalusega kursis ja kuuldavasti kasutavad seda agaralt.“

Kelt sõnab, et kuna ravimite juurdehindlused on kõigile apteekidele samad ja püsinud madalad alates 2005. aastast, on enamik apteegipidajaid sunnitud kasutama kogu lubatud juurdehindluse määra. „Vastasel juhul ei tule apteek omadega toime. Elukallidus on ju võrreldes 2005. aastaga kasvanud meeletult. Madalamate juurdehindlustega saavad opereerida need apteegid, mis tegutsevad endale kuuluval pinnal või väga odaval rendipinnal. Või siis mahupõhise müügistrateegiaga apteegid.“

Jõukus tekib hulgimüügist

Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete osakonna juhataja Erki Laidmäe arvates tingib apteegikettide ühtlase hinnataseme samade hulgimüüjate kasutamine. „Antud ravimite tootjad, müügiloa hoidjad, on käinud kahe hulgimüüja juures – Magnumis ja Tamros, öelnud, et meie hind on selline, võtke müüki.

Laidmäe ei tea, miks samadelt hulgimüüjatelt kaupa ostvates proviisorapteekides hinnad odavamad on. „Võivad kehtida eripakkumised – ostad kümme, saad ühe peale. Ketid seda ühte tasuta toodet lõpphinda ümber ei arvesta, aga väikeapteek tahab soodsamalt müüa ja vähendab saadud lisapaki võrra lõpphinda,“ pakub ta.

„Juurdehindlustega ei ole Eestis probleeme. Need on fikseeritud õigusaktidega – kui palju võib hulgimüüja otsa panna, kui palju apteek. Mida kallim on ravim, seda vähem tohib,“ selgitab Laidmäe. „Hind kujuneb sisseostuhinna alusel. Kogu äri toimub hulgimüügi tasandil ning edasine konkurents suurt kasumit ei anna.“

Ta joonistab tahvlile suure ristküliku. „See on ravimi hind. Hulgimüügi sisseostu hind – selle nimi on CIP – customs and insurance paid – see on hind, millega maaletooja tehas toob ravimi Eesti hulgimüüjale. Hulgimüüja lisab siia oma juurdehindluse – see on WSP ehk wholesale selling price. Siis paneb apteek enda oma – see on PSP ehk pharmacy selling price. Ja siis lisandub käibemaks. Need on kõik fikseeritud.“

Mõistatuseks jääb sisseostuhinna kujunemine. Võib naiivselt mõelda, et selle määravad ravimifirma ja maaletooja. Samas võib hulgimüüja alati öelda, et talle pakutud hind ei sobi.

Hulgimüüjad kaitsevad turgu

Ravimiseadus ütleb, mis tingimustel võib ravimeid Eestisse tuua. Näiteks tohivad apteegid ravimeid osta ainult Eesti hulgimüüjatelt. Erandit plaanitakse haigla apteekidele, kes saaksid ravimeid tellida otse tootjalt. Nii haigekassa kui ka konkurentsiamet leiavad, et ostku, kust tahavad. Proviisorid nii ei arva.

„Kui vaadata haigekassa perspektiivi, siis ei ole oluline, kust ravim apteeki saab,“ sõnab haigekassa ravimiteosakonna juht Laidmäe. „Tähtis on, et oleks hea kraam, kontrollitud, kõik load ja vajalikud dokumendid olemas.“

Proviisor Andre Vetka sõnul võib ravimite otse tootjalt ostmine mõjutada nende kvaliteeti. „Ravimid ei ole tavapärane kaup. Vahel harva võib tekkida probleeme tootmise kvaliteediga, pakendamisega. Iga ravimipakend peab olema hästi jälgitav, liikuma kindlat ahelat pidi. Seda peab saama vajadusel tagasi kutsuda, müüki kiiresti lõpetada. Seepärast on seaduses nõue, et ravimeid tohib maale tuua ainult Eestis asuv juriidiline hulgimüüja, kes varustab Eesti jaemüüjaid ja apteeke. Nii on iga ravimi liikumine selgelt jälgitav ja kontrollitav ning vajadusel on võimalik sellesse protsessi sekkuda,“ selgitab Vetka.

Tema sõnul mõjutaks hinnakonkurentsi pigem see, kui Eestis oleks rohkem hulgimüüjaid. Praegu määravad turgu kaks suuremat hulgimüüjat. „Mida vabam on sel tasandil konkurents, seda parem jaemüüjale.“

Laidmäe märgib samuti, et mida rohkem tuleb turule hulgimüüjaid, seda soodsamaks muutuvad ravimite hinnad. „Praegu ei saa suur osa apteeke osta mujalt kui sealt, kust kästakse. Uued hulgimüüjad ei saagi turule tulla. Proviisorapteekidel on vabadus osta ka mujalt.“

Hulgimüüjad pole sellega rahul. „Neil päevil läheb ravimiseaduse täiendus jälle riigikokku, üks punkt on seal väga ärritanud Eesti hulgimüüjaid,“ sõnab Laidmäe. „Nad kaitsevad kiivalt oma turgu ja õigusi. See punkt räägib sellest, et teatud tingimustel võib haiglaapteek otse välismaalt endale kauba tellida. See on hulgimüüjate liitu väga ärritanud.“

Mida uurisime ja miks see oluline on?

Õhtuleht kasutas analüüsiks Apotheka e-apteegis olevaid käsimüügiravimeid ehk kokku 422 toodet. Selle tootenimekirja põrgatasime omakorda veebilehel ravimiinfo.ee olevate apteekide hinnakirjade vastu ja saime teada iga apteegi täpse hinnakirja.

Apteeke tuli valimisse 332, neist 159 olid märgistatud Apotheka logoga, 94 Benu ja 75 Südameapteegi omaga ning neli apteeki olid märgistuseta.

Seejärel uurisime, milline on iga ravimi kõige populaarsem hind. Näiteks selgus, et 20 enimmüüdud ravimi hulka kuuluva Sudafedi tabletipaki (60MG, N12) hind oli 6 eurot ja 72 senti. Sellise hinnaga müüsid seda 99 protsenti apteekidest, kus seda ravimit saada oli (polnud ühes apteegis).

See tähendab, et meie valimis oli neli apteeki, mis müüsid üht kõige populaarsemat käsimüügiravimit mingi teise hinnaga: 6,70 maksis pakk Häädemeeste ja Sadamamarketi apteegis ning Jõgeva apteegi haruapteegis. Üks apteek – Aseri südameapteek – müüs pakki hinnaga 7,07.

Tõsi, kõik hinnad polnud top 20 ravimite puhul niivõrd lihtsad ja kohe sarnased. Nii näitas meie esimene analüüs, et näiteks Ibumaxi tablette (400MG, N30) müüdi kõige populaarsema hinnaga vaid 53% apteekidest, mis tekitas tunde, et selle tootega on konkurents tagatud.

Kuid siis kaasasime valimisse hinnad, mis olid +/- 2 senti kõige populaarsemast hinnast ning Ibumaxi protsent kasvas 53-lt 94,7ni, sest kaks kõige populaarsemat hinda olid 4,22 (127 apteeki) ja 4,24 (169 apteeki).

Lühidalt kokku võttes: meie valimis olnud top 20 käsimüügiravimist [puudu oli üks, Rennie, mille andmeid me kätte ei saanud] pooli (9) müüdi üle 90% kordadest kõige populaarsema hinnaga.

Kui liitsime/lahutasime popimast hinnast 2 senti, tõusis sellesse hinnavahesse jääv toodete arv 16ni 19st.