Opositsioonierakondade riius omas rolli ka Keskerakond, kellel oli võimalik tegelikult otsustada, keda nad ühe või teise aseesimehe kohal näha soovivad. Liivat märkis, et nii oli keskfraktsioonil võimalus tekitada olukord, kus opositsiooni fraktsioonid on erinevatel erinevatel seisukohtadel enne, kui opositsiooni sisuline koostöö veel alatagi jõudis.

Kas teie hinnangul ei soovinud Keskerakond juba algusest peale sotsiaaldemokraatidega koalitsiooni luua?

Ma usun, et Keskerakonnas kindlasti oli ja on inimesi, kes pidasid oluliseks Tallinna linnavalitsuse laua taha täiendava kompetentsi toomist ja kes pidasid tähtsaks, et linna valitsetakse võrdväärsete koostöös. Sotsiaaldemokraatidel ning Keskerakonnal on kindlasti olemas märkimisväärne programmiline ühisosa, mille pinnalt oleks saanud koostööd sisustada. Ma usun, et vähemalt teatud hulka keskerakondlasi tiivustas hea tahe ja siiras veendumus, et selline koostöö on tarvilik, mõistlik ja vajalik.

Mille taha võis jääda Keskerakonna keeldumine koostööst? Oma ametlikus teates märgivad nad, et ka sotsiaaldemokraadid polnud koostööks valmis. Kas see leer, kes koalitsioonipartnerit kaasata ei soovinud, oli enamuses?

Ma arvan, et jah. Lõpuks oli küsimus tõesti selles, et neid, kes partneri kaasamist sotsiaaldemokraatide näol soovisid, oli volikogu keskfraktsioonis vähem kui neid, kes pigem arvasid, et Keskerakond, olles saanud ühehäälelise enamuse volikogus, peaks linna üksinda edasi valitsema. Samuti mõjutas otsust ka sotsiaaldemokraatide soov, et juhul kui linna koos valitsema hakatakse, tehakse seda võrdväärsete partnerite koostöös. Pidasime oluliseks ka seda, et kui ühele partneritest kuulub linnapea koht, siis teisele võiks kuuluda volikogu esimehe koht. Ja ma kipun arvama, et ka see ei olnud paljudele keskfraktsiooni saadikutele vastuvõetav mõte.

Kui me vaatame, mis edasi saanud on, siis me tegelikult näeme, et Keskerakond on otsinud isekeskis kompromissi ehk siis püüdnud teha turunduslike võtetega ühiskonnale selgeks, et nad justkui sooviksid Tallinnas näha laiapõhjalisemat juhtimist, kaasates siis linnavalitsusse ühe inimese - Züleyxa Izmailova - roheliste erakonnast ja teise IRList vastselt välja astunud Aivar Riisalu näol. Keskerakonna jaoks on siinkohal tegemist ennekõike suhtekorraldusliku ja turundusliku sammuga.

Miks otsustas IRL esitada volikogu aseesimehe kandidaadi teistest opositsioonierakondadest eraldi?

Kindlasti tuleb erinevaid positsioone ja nende mehitamist näha koostoimes. IRLi soov Keskerakonnaga Tallinna linnas koostööd teha on kannustatud ennekõike soovist vabariigi valitsuses oma positsiooni tugevdada ja teha ennast Keskerakonna jaoks oluliseks partneriks.

Nii Reformierakonna, SDE kui ka EKRE fraktsioon väidavad, et IRL murdis kokkulepet ühise linnavolikogu aseesimehe kandidaadi esitamisel, kui käis välja oma kandidaadi. Kas teie hinnangul murdis IRL kokkulepet?

SDE fraktsiooni liikmena oli küll teada, et meil on kokkulepe nii selles osas, et me esitame opositsiooni fraktsioonidega üheskoos Helve Särgava kandidatuuri volikogu esimehe kohale, kui ka selles, et esitame Reformierakonna liikme kandidatuuri volikogu aseesimehe kohale. Mulle üldiselt sümpatiseerib, kui inimesed kokkulepetest kinni peavad, ja teevad seda ka poliitikas. Jah, IRLi fraktsiooni käitumine oli ka minu jaoks tol korral üllatav, ja ma arvan, et ühtne opositsioon oleks olnud Tallinna linnavolikogus hea mõte. Olukorras, kus Keskerakond omab volikogus ainult ühehäälelist enamust, oleks see võimaldanud kindlasti üheskoos linnajuhtimisel ka tõhusamalt kaasa rääkida.

Pärast IRLi otsust paiskusid sotsiaalmeedias valla üsna teravad ja isiklikud solvangud. Milline tundub praegune õhkkond opositsioonis?

Mulle ei meeldi sugugi see, kui inimesed unustavad avalikus sfääris, mida sotsiaalmeedia tänapäeval on, ära selle, et nende sõnavõtud on nähtavad ja kuuldavad paljude teiste inimeste jaoks. Seejuures unustatakse ära, et tulenevalt oma ametipositsioonist ja rollist ühiskonnas peaksid nad säilitama lugupidamise oma kolleegide vastu, olgugi et ollakse teatud küsimustes erinevatel seisukohtadel.

Opositsiooni koostöö järgmine tuleproov on juba homme, kui hakatakse ametisse nimetama linnavolikogu komisjonide esimehi ja sealt edasi arutatakse ka võimalikku koostööd halduskogudes. Mul on kahju, et Keskerakonna turundusvõtete tulemusena võib linnajuhtimise kvaliteet kannatada. Kui oleks peetud sisulisi läbirääkimisi mõne partneriga võrdväärse koostöö alustamiseks, siis ma arvan, et linnavalitsuse laua taha oleks kompetentsi juurde tulnud ja linnajuhtimise kvaliteet oleks sellest võitnud.

Kas te arvate, et hiljuti loodud opositsioonile mõeldud volikogu aseesimehe koht oligi opositsiooni tülliajamise eesmärgil tehtud?

Tõepoolest, teist aseesimehe kohta varem ei olnud ja selle loomisel võeti kindlasti eeskuju riigikogust. Ainult selle vahega, et riigikogus valitakse riigikogu esimees ja aseesimehed ühel hääletusel. See tähendab, et opositsioon saab kokkuleppel endale meelepärase kandidaadi nimetada ja teda toetada, aga Tallinna linnavolikogus valiti mõlemad aseesimehed eri hääletustel ja Keskerakonnal oli võimalik tegelikult otsustada, keda nad ühe või teise aseesimehe kohal näha soovivad. Kahtlemata oli see ka üks võimalus tekitada olukord, kus opositsiooni fraktsioonid on erinevatel erinevatel seisukohtadel enne, kui opositsiooni sisuline koostöö veel alatagi jõudis.

Milline on üldine õhkkond linnavolikogus? Kas on näha, et Keskerakond suhtub opositsiooni varasemast kuidagi teisiti ja soovib rohkem arvestada?

Ma arvan, et seda on täna vara öelda, volikogu peab enne tööle hakkama ja eks siis ole näha, kui palju opositsiooni eelnõudega arvestatakse. Ei ole paslik hinnanguid andma hakata, laseme uuel linnavalitsusel tööle hakata. Aga mina näiteks ei ole sugugi veendunud, et kõik keskfraktsiooni saadikud on homme valmis toetama Aivar Riisalu kandidatuuri abilinnapea kohale.