Ametnike leebus ja seaduse sõnastus segab loomatapjate karistamist
Pühapäeval juhtus Saaremaal Pöide vallas õõvastav lugu. Meie Maa kirjutatu järgi lõppes ühe pere truu koera elu läbi õhupüssikuuli. Tallinna loomade kiirabikliinikus tuvastati koeral nimega Tšiili ka mürgitus. Suure tõenäosusega oli tegu rotimürgiga.
"Selline aeglane ja piinarikas surm," kommenteeris juhtunut looma perenaine Halliki. Pere võttis koera aastate eest varjupaigast. Loom leidis taas usu inimestesse, oli väga sõbralik ja hoidis lapsi. Vanust oli tal umbes 10 aastat.
Loomatapja isik on teadmata ja ilmselt ka jääb nii. Põhjus lihtne – politseile pole avaldust esitatud. Seda kinnitab ka Kuressaare politsejaoskonna juhtivuurija Ahti Lepp. “Võimalik, et seda tehakse hiljem,” räägib ta.
Karistused leebed
Isegi kui süüdlane paljastatakse, on vähetõenäoline, et kurjategijat karm karistus ootab. Eesti loomakaitse seltsi juristi Meelika Liiva sõnul on väärteo puhul maksimaalne karistus 800 eurot ning kriminaalse teo puhul võib süüdlast ähvardada vangla. Viimast rakendatakse aga üliharva.
Liiv selgitab, et juhtumeid menetletakse kriminaalkorras, kui loom on tapetud julmal viisil. “Praktika on aga näidanud, et enamik juhtumeid läheb lihtsalt väärteo alla,” ütles ta.
Kodulooma tapmine on seaduslik siis, kui loom ohustab inimese elu. “Tavaliselt selle peale apelleeritaksegi. Aga seda on väga raske tõestada, tihtipeale ainuke pealtnägija oligi kurikael ise. Loom ju ei räägi,” kommenteerib Liiv.
Liiva arvates aitaks seaduse täiendamine. “See võiks olla paremini sõnastatud, seal võiks olla ka “piinav viis” juures,” ütles ta. “Tavaliselt inimese tapmise puhul on seaduseandja kommentaarides alati “julm” ja “piinav”, looma puhul ainult see esimene.”
Tema väitel on aga "julma" mõiste ikkagi ametiasutuste ja kohtute sisustada. “Tõlgendamisvabadus on olemas, aga miskipärast tõlgendatakse seda hästi leebelt,” tõdeb Liiv.
Mitu kokka köögis
Samuti on probleem selles, et loomatapmise juhtumeid menetleb kolm eri asutust: politsei- ja piirivalveamet, veterinaar- ja toiduamet ning keskkonnaamet. “Kord tegeleb üks ja kord teine ja see on väga segane, et mis loogika seal taga on,” rääkib ta.
Mitme ametkonna tegevus ja nägemus võivad aga seaduste osas eri suundades minna. “Igaüks asutus menetleb omamoodi” ütles Liiv. Tema kinnitusel oleks lihtsam, kui selliseid juhtumeid menetleks vaid üks asutus.
“Siin on suutlikkuse küsimus ka. Kui ametkondadel igasugused muud asjad kaelas, siis pööratakse loomadele vähem tähelepanu ja pole väga huvi selliste asjade tegelemise vastu,” kirjeldab ta. “Kui oleks konkreetsem asutus või üksus, siis oleks ka konkreetsem praktika ja põhiresurss lähekski selliste asjadega tegelemiseks.”
Üks paljudest
Pöide juhtum pole Eestis ainulaadne. Isegi Saaremaal mitte. Viis aastat tagasi lasti Uduvere soos maha kahe eri pere koerad. 2014. aastal liikus saarel ringi kassitapja. Kuressaare politseijaoskonna juhtivuurija Ahti Lepp tõdeb, et juba üks kord on liiga palju.
Pole teada, kas Pöides tapeti koer lihtsalt oma lõbuks või oli seal taga mingi isiklik vimm koera või tema omanike vastu. Muidugumõista pole vägivald õigustatud. Mida peaks aga tegema, kui kedagi kellegi koduloom häirib või teeb näiteks aias pahandusi?
Lepa sõnul jääb lihtsalt häirimise puhul politsei käed lühikeseks. “Kui nüüd aga kass või koer on see loom, kes varalist kahju või koguni tervisekahjustuse kellelegi tekitab, siis politseil on läbi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse juba volitused suuremad ja kassi või koera omanikku saab trahvida kuni 800 euro suuruse trahviga,” räägib ta.
Üldiselt kuulub aga koduloomadega seotud probleemide lahendamine kohaliku omavalitsuse pädevusse. “Neil on õigus loomaomanikule ettekirjutisi teha, kuid kahjude hüvitamine käib läbi tsiviilkohtu,” sõnab Lepp.
