Huvitav järeldus: sõltuvusprobleemide ja depressiooniga vaevlevas Eestis pole kõrgharidusega sotsiaaltöötajaid tarvis
Hooldustöötajate tööjõuvajaduses ei ole põhjust kahelda. Kuid nimetatud uuringus on veel palju huvitavat, mis väärib tähelepanu. Sõltlaste valdkond on Eestis riikliku sotsiaaltöö poolt täiesti katmata. Kas on ikka õige lasta asjadel omasoodu minna, kuni osa sõltlastest ise ära sureb ja teised vigastena hooldajate tööpõllule jõuavad?
Kurb tõde on see, et viimasel ajal on suureks teemaks saanud depressioon, ka laste puhul. Üheks probleemiks võib siin olla ehk psühholoogide ja koolipsühholoogide ebapiisav ettevalmistus, mis ei vasta tänastele olukordadele – need on liiga rängad. Sageli kuuleb psühholoogi poole pöörduja valdavalt teksti, mida ta niikuinii teab, sest on internetiajastu inimesena need nõuanded ja soovitused juba ammu kätte otsinud ja läbi lugenud. Teine variant on see, et psühholoog kannab ette imporditud positiivsuse koolituse, võtab eeskava eest piletiraha ja punkt. Meedikud kirjutavad välja antidepressante: sööge ja paranege! Tõsine mure aga vajab kaasamõtlemist ja aega, sageli ei ole see ühekordne ning mööduv.
Just kõrgharidusega sotsiaaltöötajale on õpetatud inimest laiemas sotsiaalses kontekstis nägema ja probleemile juhtumipõhiselt lähenema, kaasates spetsialiste teistest valdkondadest ning jälgides protsessi pikaajaliselt.
Miks meie riik siis rohkem kõrgharidusega nõustajaid ja juhtumikorraldajaid ei vaja? Meil ei ole sellise töö jaoks riigieelarves raha. Prioriteedid on teised: üleval tuleb pidada väga kallist valitsust ning presidendi institutsiooni, sest muidu on meie iseseisvus ju ohus! Ka majanduskasvust ei ole maailmas tähtsamat asja, kuid selle teostamiseks on muuhulgas vaja oma töö- ja eluga rahulolevaid töötegijaid, kes tunnevad end hoituna ka siis, kui elu neile varjukülje pöörab ning nad ise võidelda ei jaksa.
