Lugejad raamatutest: vanade raamatute duplikaatidest liimitakse disainriiulid, samas on neis informatsiooni, mis ei vanane
Professor Mihhail Lotman märkas, et TÜ raamatukogu viskab massiliselt raamatuid prügimäele. "Ei oleks arvanud, et hakkan veel vanast peast prükkariks, aga võtsin raamatukogutöötaja lahkel loal mõned prügisse määratud raamatud ja mõned isegi otse prügikastist," sõnab Lotman. Paljude lugejate sõnul ei tohiks siiski raamatute koht olla prügimäel.
"Need raamatud, mis koost ei lagune võiks vähemalt haiglatele, õendushaiglatele ja hooldekodudele annetada. Nad heameelega võtavad need vastu."
"Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma soovin asju (k.a raamatuid) omada. Tavaliselt kingin palju raamatuid ära või "unustan" kohvikusse lauale. Üritan ka pigem raamatukogudes käia kui raamatuid osta. Raamatuid ei tohi prügimäele saata! Mina annetasin ükskord Hispaanias suure kasti raamatuid vanglale. Kujutan ette, kuidas mingi kurjam loeb praegu Platoni "Vabariiki". Kes teab, kelle ma kogemata nii ümber kasvatasin. Kas Tartus pole siis vanglat, kuhu raamatuid saata?"
"Ega mul vanaraamatu lõhna vastu kah midagi ei ole. Lõhn lisab raamatule emotsionaalset isikupära. Sile ja libe luger aga jääb minu jaoks liiga impersonaalseks."
"Käisin trükimuuseumis ekskursioonil, kus tehti selgeks karm reaalsus: vanade raamatute üleliigsete duplikaatidega ei ole tõesti midagi teha. Seal lõigatakse raamatute seljad ära ja liimitakse disainriiuliteks. Võtavad massiliselt äraviskamisele mõeldud raamatuid sisse ja viskavad ülejäägi ära. Muidugi oleks hea, kui igale vanale raamatule leiduks uus omanik, aga me ei kujuta neid koguseid ette, mis vanast ajast üle jäävad ja mis lihtsalt duplikaatidena ruumi võtavad. Uusi raamatuid toodetakse ju vungiga muudkui juurde."
"Ostsin maja, sain kaasa riiulite viisi nõuka ilukirjandust, mõnda teost oli mitmeid eksemplare. Pakkusin odavalt müüa - keegi ei tahtnud. Pakkusin tasuta - keegi ei tahtnud. Pakkusin vanapaberi kokkuostu - ei võetud, kuna raamatud sisaldavad liimi. Polnud nendega muud teha, kui kütteks kasutada. Võimalik, et Ülikooli raamatukogus on veel nõuka poliitilist kirjandust alles. Sellega polegi muud teha, kui prügimäele saata."
"Küsisin raamatukogus Jakobsoni "Vaeste patuste alevit". Raamatukogutöötaja pidi minestama. Ta ise ka tunnistas seda. Kes enam midagi taolist loeb? Just peakski lugema. Tõmbama paralleele tänasega. Ilmaasjata ollakse ülbed kord ilmunu suhtes. Kui mõistad mõelda kirjutatu üle, oskad mõelda ka nende situatsioonide üle, mis sinu enda elu pimestavad või valgustavad. Inimene ju ei ole muutunud."
"Sama hästi võib öelda, et visake vanad noodid minema, uus muusika tuleb ju peale. Naabrimutt suri ära ja muti hooldaja kupatas prügikasti Arvo Veski "Puitehituse käsiraamat", 1940, "Laudsepa käsiraamat", "Elamu soojustamine", "Arhitektuuri ajalugu" + igasugu lukksepa käsiraamatud jne. Õnneks mu isa koukis need prügikastist välja. Võite ju öelda, et need on iganenud. Muidugi, osalt ongi. Teisalt on seal informatsiooni, mis ei vanane mitte kunagi. Seoses puitehitusega, küsimus laiemale kogukonnale - mis asi on ralv. Poes ehk isegi müüakse seliseid asju ainult, et nimetus on kellegi "omalooming". Siit lihtne järeldus: kui me viskame ära vana raamatu, siis ei oskagi tulevased põlved asju nende õigete nimedega nimetada, sest pole kuskilt lugeda-õppida."
"Töötan raamatukogus, küll mitte TÜ omas, aga teema on mulle vägagi tuttav. Remontide ja kolimiste käigus tehaksegi kõva "reha", sest raamatukogu ei tohi muutuda surnud kirjanduse hoidlaks! Ka Hoiuraamatukogu, Rahvusraamatukogu vastav osakond, antikvariaadid, haiglad, hooldekodud ja vanglad ei suuda kõike pakutavat vastu võtta. Hooldekodud ja haiglad, uskuge mind, ei vaja tõsiteaduslikku kirjandust! Olen ka kunagi arvanud, et raamat küülikukasvatusest sobib lastelaagri riiulisse, aga ei sobi ikka küll."
"Olen oma koduhoovi paberikonteinerist leidnud kümneid väga häid raamatuid, mis olen oma koju tassinud. Pole ennast isegi prükkarina tundnud, pigem õilsa inimesena, kes päästab mida ta veel suudab."
