Tagant poolt viies koht: Eesti on oli mullu ravikindlustusega kaetud alla 95 protsendi elanikest
Eestist tahapoole jäävad OECD riikidest vaid Poola ja Kreeka ning lisaks Mehhiko ja Ameerika Ühendriigid. Probleemile on juhtinud tähelepanu Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja väljakutse on ka ÜRO tervisealaste arengueesmärkide täitmine, kirjutab sotsiaalministeeriumi blogis Triin Habicht tervisesüsteemi arendamise osakonnast.
2012. aastast on ÜRO tasemel kinnitatud nn Universal Health Coverage (UHC) eesmärgid: kõik inimesed peavad saama oma vajadustele vastavaid tervishoiuteenuseid sünnihetkest kuni väärika surmani – nii haigusi ennetavaid teenuseid kui ka ravi ja hooldust-hoolitsust – ning need teenused peavad olema tõhusad ega tohi inimesi majanduslikesse raskustesse panna. Igal inimesel on õigus saada osa parimast võimalikust füüsilisest ja vaimsest tervisest. Mullusel ÜRO tippkohtumisel said need põhimõtted ka osaks ÜRO säästva arengu eesmärkidest ja tegevuskavast aastani 2030. Muu hulgas mõõdetase inimeste osakaalu, kes on rahastamissüsteemiga kaetud; kättesaadavate teenuste ja ravimite ulatust; ja inimeste omaosalust.
Ravikindlustusega kaetus oli 2015. aasta andmetel Eestis alla 95 protsendi elanikkonnast, kusjuures OECD riikidest enamikes on kaetus 100 protsenti. Tõesti, paaris üksikus nn vana Euroopa riigis on see saavutatud ka erakindlustuse “abiga” – Saksamaal (11%) ja Belgias (7%) – ent põhjused peituvad seal ajaloolises ravikindlustuse korralduses, mille muutmine on osutunud loodetust keerukamaks. Meist tahapoole jäävad OECD riikidest Euroopa riikidena vaid Poola ja Kreeka ning lisaks Mehhiko ja Ameerika Ühendriigid.
Ravikindlustuse kaitseks 57 erinevat võimalust
Habicht märgib, et kindlustuskaitse saamise õiguse määrab see, kas inimesel on elukoht Eestis ja kas ta on töötav kindlustatud isik, kindlustatutega võrdsustatud isik või muu kindlustatud isik. Need kolm bürokraatlikku mõistet on seadusega väga täpselt määratletud kindlustuskaitse rühma. 2015. aastal kuulus 50% elanikest töötavate ja 47% võrdsustatud isikute ehk peamiselt laste ja pensionäride sekka.
Kolme põhikategooria all peitub üsna keerukas reeglistik: kokku on 57 erinevat võimalust kindlustuskaitse tekkimiseks. Selleks, et parasjagu päevakorda tõusnud probleemidele lahendusi leida, on aastate jooksul neid reegleid täiendatud. Tulemusena oli mullu kõigist kindlustuskaitse rühmadest (57) koguni 11s alla 100 inimese. Näiteks, päästeteenistuse toetuse saamise alusel on viimasel viiel aasta jooksul olnud kindlustatud maksimaalselt 26 isikut. Alates 2012. aastast laiendati kindlustuskaitset FIE-de tegevuses osalevatele abikaasadele ja tööharjutuses olevatele inimestele. Esimeste seas oli 2015. aastal 75 ja teiste seas 53. Alates 2014. aastast loometoetuse saajatele laiendatud kindlustuskaitse puudutas mullu 37 inimest. Mõistlik oleks süsteemi ühtlustada ja lihtsustada, sest 57 eraldi skeemi administreerimine on kulukas nii ajaliselt kui rahaliselt.
Tööealise inimese kindlustuskaitse on puudulik
Eesti ravikindlustuse tugevuseks on alati peetud seda, et lapsed ja pensionärid on kõik kaetud. Risk ravikindlustussüsteemi mitte kuuluda on tööealisel inimesel. Täpset isikupõhist teadmist, kes on kindlustamata ja mis põhjusel, riigil ei ole. Enamasti kasutatakse ravikindlustusega kaetud elanikkonna osakaalu hindamiseks statistikaameti rahvastikustatistikat ja Eesti Haigekassa registreid. Neile kahele andmekogule tuginedes oli 2015. aasta lõpus ravikindlustusega katmata 6% Eesti elanikest, kellest 69% on mehed, peamiselt vanuses 20–34 eluaastat.
Lisaks selgus sotsiaalministeeriumi tänavu läbiviidud analüüsist, et Eestis on palju tööealisi, kes on ravikindlustusega küll kaetud, aga on seda n-ö hüplikult. Haigekassa andmeil oli mullu 11 kuud või vähem ravikindlustusega kaetud 91 500 20-64-aastast. See on 11% kõigist 20-64-aastastest elanikest. Täpsed põhjused, miks nende ravikindlustus on katkendlik, on teadmata. Samuti on seni teadmata, kas ja kuivõrd mängib rolli inimeste enda teadlik maksukoormuse “optimeerimine” või hoopiski muutuvad töösuhted, kus klassikalise püsiva töösuhte osatähtsus on kahanemas.
Kindlustuskaitse puudumisel on inimesel õigus üksnes vältimatule abile, mida rahastatakse riigieelarvest. 2015. aastal osutati vältimatut abi ligi 17 000 ravikindlustamata inimesele 7 miljoni euro eest. Lisaks on neile kättesaadav kiirabi ning riigieelarvest rahastatavad HIV, tuberkuloosi ja võõrutusravi teenused. Kui inimene ei ole ravikindlustatud, siis tal ei ole õigust sellele osale tervishoiust, mis ei kuulu vältimatu abi alla – nt ennetus, krooniliste haiguste ravi tavapärases olukorras, retseptiravimite hüvitis. Nii majanduslikus kui ka eetilises mõttes on küsitav, kas selline vältimatu abi korras tagajärgedega tegelemine on ühiskonnale tark valik.
Kui 90ndate alguses ravikindlustussüsteemi välja töötati, olid formaalne tööturg ja maksusüsteem alles väljakujunemisel, kuid toonase parima teadmise põhjal otsustati süsteem üles ehitada just tööealisele elanikkonnale. Seejuures oli motivatsioon korralikult maksu maksta eelduseks ravikindlustuse toimima hakkamisele. Nüüd, 25 aastat hiljem on üksnes tööealisele elanikkonnale tuginev ravikindlustus oma aja ära elanud ja peame leidma võimaluse teisteks tuluallikateks. Sellega koos on mõistlik üle vaadata kindlustuskaiste tekkimise põhimõtted.
Küsimus on, kas haigekassa ja tervishoiutöötajad on ikka need, kes peavad piirama tervishoiule ligipääsu. Ei ole lihtne panna end arsti rolli, kes vastupidiselt arstieetikale inimest tingimusteta aidata, peab justkui väravavalvurina selgitama, et inimene on oodatud tagasi, kui olukord on muutunud vältimatuks, sest enne seda ravi ei hüvitata. Arusaadavalt peab riik tegema kõik, et töövõimeline tööealine inimene on tööturul aktiivne ja maksud saaksid makstud. Teised arenenud riigid on selleks leidnud muud moodused kui tervishoiule ligipääsu piiramine.
